Tänapäeva põllumajandust ilmsestab suurtootmine

Eile avati Kesk-Eestis, Põltsamaalt mitte kaugel, mastaapne piimafarm, mis on koduks ligemale 4000 loomale. See tähendab ühtaegu ka lisanduvaid töökohti, suuremat toodangut ja ehk töötajatele ka paremaid töötingimusi ja tänapäevast töökeskkonda. Avamisel peetud kõnedes toodi välja innovaatilisust – seda, et töö on edaspidi senisest paremini korraldatud. Toodi ka välja, et isegi Soomes pole viimasel ajal nii suuri farme avatud.
Iseasi on muidugi, kas see just kõige õigem on, et lehm kogu aja laudas veedab. Võib olla peaks ta mingi osa ööpäevast siiski veetma karjamaal, ehk peaks taolistele farmikompleksidele üle minnes rohkem panustama ka loomade heaolule?
Järelduse, mille järjekordse suurfarmi avamisest teha võib, on kahtlemata see, et järjest enam võtab Eesti maapiirkondades võimust just suurtootmisele üleminek. Suurfarmid on hakanud ilmestama maapiirkondi ja endiste kolhoosikeskuste asemel ongi nüüd kaasaegsed farmikompleksid.
Mööda Eestit liikudes ei näe tee ääres enam naljalt ühe- või kahelehmapidajaid – neid pole enam õigupoolest üldse järel. Kes väiksemat arvu loomi peab kui suurfarmid, see peab üldjuhul hoopis lihaveiseid, mitte piimalehmi. Madalatest piimahindadest on palju räägitud, isegi kui piimahind tõuseb, ei pruugi väikefarmil olla võimekust ehitada uus laut, palgata uusi töötajaid jne.
Neid edulugusid, kus 50 kuni 100 lehmaga piimakarjakasvataja kasumisse jõuab ja suudab veel ka uutesse hoonetesse investeerida, me eriti enam ei kuule.