Eestlasi peetakse usuleigeteks ja küllap me seda olemegi. Samas teame üsna hästi rahvakalendri tähtpäevi ning nendega seotud kombestikku ja ennustusi, kuigi suur osa neist on just kirikukalendriga seotud.
Seitsmevennapäeval mälestab kirik kuulsa matrooni ja tema seitsme poja märtrisurma ligi kaks tuhat aastat tagasi, meie päevadeni on jõudnud aga eelkõige rahvatarkus, et kui 10. juuli on vihmane, siis ei ole ka seitsmel järgneval nädalal ilusaid ilmu loota. Õnneks on elu näidanud, et see ennustus enamasti paika ei pea, aga meie põllupidamisest-karjakasvatusest elatunud esivanemate hirm looduse kapriiside ja liialduste ees on mõistetav.
Et inimeseloomale vist küll ainsana loomariigist on antud võime pikalt ette muretseda ja et seda pidevalt teha ei jaksata, sündisid rahvapärimuses reeglite juurde ka neid leevendavad erandid ja mööndused. Nii on usutud, et kui seitsmevennapäeval niigi palju päikest näha on, et mees hobuse selga jõuab hüpata, siis lubab ilm edaspidi veel heina teha ja põld pole suve teisel poolel rukkikülviks liiga pehme.
Jääb vaid loota, et saame oma lühikese suve jooksul vaheldumisi nii päikest kui vett, sest nagu teavad suur- ja potipõllumehed, võrsuvad, juurduvad ja viljuvad taimed vaid siis, kui sooja ja niiskust parasjagu saavad.
10. juuli 2014
