Päevad on meil praegu küll imelühikesed, kuid tähelepanek, et just saabuv öö ehk öö pärast luutsinapäeva aasta pikim on, ei pea praeguse kalendri järgi paika. Kulub veel nädal, enne kui talvine pööripäev uue valguselootuse toob.
Püha Lucia nimi, kelle järgi tähtpäev nime saanud, tähendavat aga päevavalgel sündinut või valgusekandjat. Luutsinapäeva algsest kombestikust pole meie ajaks just palju järel ja eestlased on sellesse tähtpäeva üldse märksa ulakamalt suhtunud kui näiteks rootslased. Kui Rootsis ja mitmel pool mujalgi käisid valgesse rõivastatud neiud sel puhul pühalikult majast majja, siis meil on külanoored end lutsideks nimetades ringi käinud, kontrollides, kas tarepõrandad puhtad. Kui puhtus soovida jättis, käidi põrandad kaasas olnud luudadega üle ja see oli, teadagi, pererahvale häbiks.
Põltsamaa kandist on talletatud pärimus, et luutsinapäeva ööl ajanud mõni vigurimees lutsinaid kotti. Kutsunud teised endale appi kotisuud hoidma, läinud ise parsile või laudile… ja heitnud sealt all ootajaile pangetäie vett kaela.
Mõnel pool mäletatakse veel luutsinapäevaga seotud ilmaennustust: mart matab, kadri katab, luutsi tuleb luuaga, toomas tuiskab taga täis.
Ei matnud meil tänavu mart ega katnud kadri, küll aga on praeguseks piisavalt lund, mida luuaga pühkida. Ja mine tea, ehk ei jää tulemata toomapäeva tuiskki!
13. detsember 2012
