Tundus, et Noorte Kotkaste sügislaagri korraldajad olid ilmaköögis tellimust andes eriti hea kokkuleppe saavutanud.
Miinuskraadid ja lumi ei mõjunud just julgustavalt. Kuid laagri juhendi eelviimasel real oli kirjas: toimub iga ilmaga! Laager peeti 26. -28. oktoobrini Puurmanis ning selle ümbruskonna metsades. Põhirõhk pandi seekord matka- ja üleelamistarkustele.
Mis siis saab, kui avastad end korraga silmitsi “koleda, kiusliku ja jonnaka” loodusega, omamata pisimatki nüüdisaja tehnoloogilist lahendust? Kui loodus hammustab, torgib ja ronib krae vahele? Kui puuduvad radikas, telekas ja internet? Inimene ei loobu just meelsasti pakutud hüvedest, seepärast oli sügislaagri juhendis kirjas, et osalejatel ei tohi kaasas olla telefoni, fotoaparaati ega arvutit. Samas oli ka nimekiri asjadest, mis kaasas olema pidid. Veendumaks, et kõik vajalik on olemas, tehti varustuse kontroll.
Mõned noormehed ei suutnud kuidagi mõista, miks on laagris vaja mütsi, kampsunit, sooje sokke. Eesti ilm pole aga naljaasi ja ilma soojade riieteta kedagi metsa ei lubatud.
Enamasti tegutseti välitingimustes
Kõige pisemad, 8 -11 aastased noored kotkad omandasid algteadmisi kursusel “Kui olen metsa eksinud”. Kursus sisaldas varjualuste valmistamist, teadmiste omandamist orienteerumises jne. Noorimad, erinevalt vanematest poistest, vabas looduses siiski ei ööbinud, nad majutati Puurmani mõisasse.
12 -14 aastased seevastu tegutsesid vaid välitingimustes. Omandati rändur-teejuhti teadmisi. Alates laupäeva hommikust kuni pühapäevani, mil laager lõpetati, tegutseti pidevalt metsas ja ööbiti telkides. Siiski ei tulnud lõdiseda tillukestes kuppeltelkides, vaid kasutada olid suuremad sõjaväetelgid, kus ahigi sees. Valgustuseks olid patarei- ja petroolilambid. Toitki valmistati ise kohapeal priimusel või telki kütva ahju peal.
Kõige vanemal rühmal, 15 -17 aastastel, tuli läbida “see kõige äkilisem” programm – üleelamine. Nad viibisid 30 tundi ühtejutti metsas ja neil tuli hakkama saada tingimustes, kus kõiksugu tehnilisi vahendeid ja -mugavusi oli minimaalselt. Laagrilistel tuli valmistada varjualune, süüdata lõke ja välitingimustes ellu jääda. Kursus nägi ette ka esmastest toorainetest toidu valmistamist, lusika voolimist, laagriplatsi korrashoidu ning palju muud.
Rivilaulul on kasvatuslik mõjuHoolimata pidevast värskes õhus viibimisest, jäi nii mõnelgi nooremal laagrilisel energiat veel ülegi. Selle kasulikuks rakenduseks sai rivilaul. Laagriülem kirjutas kiiresti valmis teksti ning need, kel midagi tarka parajasti teha polnud, kogunesid mõisaõuele kolonni ja alustasid laulu saatel sörkjooksu. Sündis midagi organiseeritut ja ühtset.
Vaadates sörkivat ja laulu üürgavat kolonni, tuli vägisi meelde tšehhi humoristi Hašeki lugu Švejkist, kes distsipliinist rääkis nii: “Kujutage endale ette puiestikku, ütleme – Karli platsil, ja iga puu otsas mõnda distsipliinita sõdurit. Selle ees olen ma alati kõige suuremat hirmu tundnud.”
Sörkimine ja laulmine mõjus rüblikutele nii hästi, et võrdlemisi kaootiline ringitraavimine magalas ja sööklas asendus juba täiesti viisaka noorkotkaliku käitumisega.
Laager oli osalejatele kindlasti mõnevõrra raske, kuid huvitav ja õpetlik. Näiteks mina isiklikult ei teadnud varem, et kohapeal kokku mätsitud tainast on võimalik lõkketule paistel puutoika otsas leiba küpsetada. Nüüd tean.
i
GUNNAR VASEMÄGI
