Laupäeval Jõgeval kruusaaugus peetud talvefestivalil oli külmakraade piisavalt, et võistelda nii jääpurikate sulatamises kui kasvatamises.
Laupäeva õhtul olid Jõgeva talvefestivalil rahvahulk ning külmakraadid võrdelises seoses. Kell kolm pärastlõunal, mil festival algas, oli väljas kümmekond külmakraadi ning ka rahvast vähevõitu, kuid talvepeo haripunktis oli külmakraade juba viisteist ja plats rõõmsatest osalejatest tulvil.
Siiski tõdes festivali korraldaja Raul Taul, et rahvast oleks võinud veelgi olla. “Eks talvisel ajal on väliüritusi keeruline korraldada ja külma ilma tõttu on ju mugavam pidu aknast vaadata kui ise kohale tulla,” märkis MTÜ Miinus 43,5 juhatuse liige Taul.
Võidutsesid neiud ja noormehed
Päeva põhisündmusel ehk jääpurikate kasvatamise ja sulatamise võistlusel oli osalevaid võistkondi kaksteist. Ülesanded olid lihtsad. Iga võistkonna valduses oli kaks renni. Ühe otsas rippus tühi nöör, kuhu tuli hakata jääpurikat kasvatama, ning teise otsas rippus nööri otsas purikas, mis tuli lahti sulatada.
Kõige kiiremad sulatajad olid tüdrukud võistkonnast “Roosad”. Kümneaastane Annaliisa, kaheksa-aastane Meribel ja viieaastane Grete-Liis ei lasknud end külmast ilmast heidutada ning sõid võistluse toimumise ajal isukalt jäätist. Siiski olid nad veidi üllatunud, kui said teada, et nende jääpurikas sulas kõige kiiremini ning preemiaks said nad lausa kastitäie jäätist.
Kõige pikema jääpurika kasvatasid noormehed võistkonnast “Cropp”. Poiste tasa ja targu tehtud töö kandis vilja ning jääpurikas kasvas 15,7 sentimeetri pikkuseks. Üks võistkonna liige, 11aastane Margus tunnistas, et külm on juba kontideni jõudnud ning soovis pärast auhinnatseremooniat tule äärde sooja minna.
Paigal seismine kelgukoera jaoks piin
Juba teist aastat osales talvefestivalil ka perekond Reppo, kes rahvast oma kelgukoertega mööda Piiri parki sõidutas. Kuigi rahvaüritustel osalevad nad harva ja treenivad peamiselt oma koeri kodus Tori vallas võistlusteks, kinnitasid nad, et külmalinna talvefestival neile meeldib. “Oleme siin teist aastat ning võib öelda, et see on saanud meile traditsiooniks ja tuleme kindlasti uuel aastal jälle,” märkis Mutimuudi kenneli perenaine Kersti Reppo.
Paljudele oli üllatuseks, et kelgukoerad on õhukese karva ja üsna saleda kehaga. Kuigi väliselt tundusid koerad õblukesed olevat, vedasid nad kuuekesi rakendit mööda Piiri pargi nõlvu üles ja alla probleemideta. Kersti Reppo kinnitas, et kelgurakendit vedanud Alaska huskyd on väga sitked. “Ekslikult arvatakse, et koerale on kelgu ette rakendamine piinav ja ebameeldiv. Nende jaoks on piin hoopis paigal seista ja mitte kelku vedada,” täpsustas Reppo, lisades, et kelgukoerad peavad talvisel ajal vähemalt 15 kilomeetrit päevas kelgu ees joosta saama. Talvefestivalil osalenud koerad saidki oma päevase treeningukoormuse siin rahvast vedades kätte.
EILI ARULA
