Kuhu küll aeg kaob, õhatakse sageli, kusjuures mida rohkem talvi-kevadeid on õhkaja näinud, seda kiiremini tunduvad tema arvates aastad lippavat. Isegi koolilapsed, kes küll nädalavahetust, veerandilõppu ja suvevaheaega pikisilmi igatsevad, ei tunnista alati, et ootaja aeg pikk on, vaid kurdavad mõnikord ajanappuse üle, kahtlustades, kas maailm mitte kiiremini pöörlema pole hakanud. Mine tea, ehk ongi, aga et kiirus suhteline mõiste on ja võrrelda millegagi pole, jääb see vaid oletuseks.
Aastaringi viimasest veerandist on järel umbes kaks kolmandikku… Selline ajaarvamine tundub küll pisut pentsik, aga nii võib tõesti öelda, sest pisut rohkem kui kahe kuu pärast vahetame taas aastanumbrit.
Juba lähevad mõtted talvele ja lumele, juba võtab ajakirjanduseski hoogu ennustusvõistlus, et kui palju lund ja kui palju miinuseid seekord. Tundub, et ennustajate populaarsus sõltub suurel määral sellest, mida nad ette kuulutavad: mida meelepärasem prognoos, seda meelsamini usutakse. See on inimlikult mõistetav, et hea uudis, olgu see või optimistlik ilmajutt, sümpaatne on, eriti praegusel ajal, kui riigi ja maailma tasemel muredest lausa edetabeleid võib koostada…
Siiski, muret soovitavad elutargemad mitte laenuks võtta, vaid mõttekas on kulutada energiat sellele, mis parajasti päevakorral. Meil on praegu ukse ees vaid pimedad ja külmad kuud, mille muudavad mõnusamaiks soojad ahjud ja küünlasära. Ööl vastu homset läheme aga taas üle talveajale. Keerake oma kellad juba täna õhtul tunni võrra tagasi, et homme hommikul aja pisut aeglasemat kulgemist korrakski nautida saaks.
