Seda õiget lumist talve, mis kadripäevast saati küll lubadusi on andnud ja mitmel erineval moel oma nägu näidanud, kuid mis iga nädala-paari järel taas hõlmad vöö vahele seab ja minema asutab, ootame ju alles. Ometi väidab rahvakalender, et 14. jaanuaril oli taliharjapäev, mil talve selgroog murtud sai. Täna on  tõnisepäev, mida vana ja tark rahvas samuti talve poolitavaks tärminiks pidas.

Lund ja külma loodetavasti veel tuleb ja ehk saame tänavu taas nautida  tõelist vastlailma ja -rõõmugi. Seda enam, et see pika liu ja rammusate kuklite püha seekord vabariigi aastapäevaga kokku langeb. Küllap mäletavad paljud, et on selle lumega enne ja pärast 24. veebruari kuidas iganes, presidendi vastuvõtule peavad meie prominendid väga sageli ikka läbi hangede rühkima.

Täna on aga, nagu öeldud, tõnisepäev, ja vanarahva kogemusi silmas pidades peab pool loomatoitu ja kaks kolmandikku leivaviljast veel küünides-salvedes alles olema, et uudseni läbi saada.

Nii ühe kui mitmesaja lehma pidajad on sellega kindlasti arvestanud, et värske rohi naljalt enne lehekuud sarvekandjat ära ei toida. Sea kui kõigesööjaga on lihtsam, nii nagu inimeseloomagagi — karjamaast tema eksistents ei sõltu. Kui varutud moon otsas, küllap poest midagi juurde leiab.

Naljapärast ja kombetäitmiseks kiigake täna siiski korraks keldrisse ja takseerige oma moosiriiulit ja kartulisalve. Et ehtsa maarahva viisil omadega välja tulla, peaks seal varusid jaguma juulikuuni, mil jälle marjad küpsed ja esimesed õrna koorega värsked mugulad keema panna saab.

Ja taevasse vaadake täna ka.  Nimelt on vanarahvas tähele pannud, et kui tõnisepäeval päike nii paljukestki paistab, et mees hobuse selga hüpata jõuab, tuleb hea heina-aasta, järelikult leebe suvi.

17. jaanuar 2009