Igal aastal kostub siit-sealt kurtmist, et talv saabus teehooldajatele taas ootamatult. Tegelikult aga valmistuvad teehooldusfirmad lume tulekuks juba varakult ning tuginevad talviseid hooldustöid tehes seadusega paika pandud tee seisundinõuetele.
Määrus “Tee seisundinõuded” jagab maanteed ja tänavad lähtuvalt liiklussagedusest ja tee liigist nelja rühma, millele kehtivad erinevad nõuded. Mida tihedam on liiklus mingil maanteelõigul, seda kõrgem on nõutav seisunditase ja suurem hooldustööde maht.
Kõige kõrgem ehk neljas seisunditase peab olema tagatud kiirteedel. Neljanda taseme teed peavad olema lume- ja jäävabad kogu ulatuses ööpäev läbi kõikidel nädalapäevadel. Eestis kiirteid ei ole, meie põhimaanteedel ning tugi- ja kõrvalmaanteedel, kus liiklussagedus on suurem kui 3000 autot ööpäevas, peab olema tagatud kolmas seisunditase.
Enamik teid jääb esimesse seisunditasemesse
Kolmanda seisunditasemega teedel, milleks on näiteks Tartu–Jõgeva maanteelõik, peavad lume- ja jäävabad olema sõidujäljed. Teise seisunditasemega teedel, milleks on suurem osa Eesti tugimaanteedest ja mõned kõrvalmaanteed (näiteks Jõgeva–Aravete maanteelõik ja Jõgeva–Põltsamaa maantee), võib teepind olla kaetud lume või jääga, kuid libedusetõrje peab olema tehtud kogu tee ulatuses.
Seevastu kõige madalama ehk esimese seisunditasemega teedel peab libedusetõrje olema tehtud vaid ohtlikes kohtades.
Oluline on silmas pidada, et nimetatud tingimused ei pea olema tagatud ööpäev läbi: hilisõhtul ja öösel võib seisunditase olla ühe astme võrra madalam.
Madalama tasemega teedel pikem hooldeaeg
Mida madalama seisunditasemega tee, seda pikem hooldeaeg. On selge, et lumesaju ja tuisu kestel ei ole tasemele vastavate nõuete hoidmine alati võimalik. Seadusega on paika pandud kindel ajavahemik, mille jooksul peavad teid hooldavad ettevõtted lume- ja jäätõrjega ühele poole saama.
See ajavahemik erineb seisunditasemete lõikes mitmekordselt. Kolmanda seisunditasemega teedel tehakse lumetõrje viie tunni jooksul lumesaju või tuisu lõpust alates ning libedusetõrje nelja tunni jooksul pärast libeduse tekkimist. Teise seisunditasemega tee peab nõutud ulatuses olema lumest vaba hiljemalt 12 tundi pärast lumesaju või tuisu lõppu ning libedusetõrje peab olema tehtud kaheksa tundi pärast libeduse tekkimist. Kõige madalama seisunditasemega teede puhul on aega täpselt kolm korda rohkem.
Teatud tingimused peavad siiski tagatud olema ka lumesaju või tuisu ajal. Kolmanda seisunditasemega teedel ei tohi lume- ja lörtsikiht sõiduradade vahel ning roopad või ebatasasused kinnisõidetud lumes ületada paari-kolme sentimeetrit.
Mis puudutab madalama seisunditasemega teid, siis on teise seisunditaseme nõuded esimesega võrreldes kaks korda kõrgemad: teise seisunditasemega teedel peab kohev lumekiht jääma alla
Peab märkima, et eespool kirjeldatud nõuded puudutavad talihooldust tavaolukorras. Raskete ilmaoludega piirkonnas võib ajavahemik, mille jooksul taastatakse nõutav seisunditase, olla oluliselt pikem.
Nagu nimetatud numbrid näitavad, on teehooldajatel teatud puhveraeg ja kindlad nõuded, millest lähtuvalt nad talvel teid hooldavad. Kahjuks ei ole võimalik hoida lume- ja jäävabana kõiki Eestimaa teid igal ajahetkel, kuid nii Maanteeamet kui ka teid hooldavad ettevõtted annavad oma parima, et luua tingimused ohutuks liiklemiseks ka talvistes ilmastikuoludes.
iii
LIIS ROHTMETS, Lõuna Regionaalse Maanteeameti avalike suhete nõunik
