Tallinnast räägitakse meil palju rohkem, kui ta seda väärt on. Keskmisest väiksem Euroopa linn, viimastel aegadel koristamata ja pimedamaks jääv, mõned pussitamised siin, teised seal… noh, ja siis?
Aga praegu siiski tuleb rääkida, sest Tallinna vanadel uutel juhtidel (Vitsut, Lausing, Savisaar, Sepp, aga nüüd ka Katrin Saks ja Jüri Pihl!) on sõlmitud omamoodi Molotov-Ribbentropi pakt sellel teemal, kuidas ülejäänud Eestilt raha ära võtta. Tegemist on Tallinna Keskerakonna ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna koostööleppega selle kohta, kuidas ühiselt Tallinna valitseda. Lepe ise on igav ja meenutab suuresti kadunud nõukogude aegu, mil lubati “arendada“, “tõhustada“, “pöörata erilist tähelepanu“ jne.
Midagi väga selget (peale Lasnamäe trammi, just see on Tallinnal puudu) kirjas ei ole, küll aga on kümnete kaupa lubadusi, mis algavad nõudmistest keskvalitsusele.
Ja see on koht, mida tasub tähele panna: Tallinn ei kavatse teha midagi olulist oma raha eest, küll aga nõuab seda, et ülejäänud Eesti riik ja tema maksumaksjad Savisaare ja tema teisekeelsete valijate vigurid kinni maksaksid. Tallinn on oma võlgadega jõudnud nii kaugele, et ta ei saa enam raha isegi laenata – seadus omavalitsusel rohkemasse sohu vajuda lihtsalt ei luba.
Savisaarlased ehmatavad inimesi sellega, et lasteaedade raha väheneb… Tallinnas kindlasti, aga mitte kogu riigis. Sest lasteaiad on ainult ja ainult omavalitsuse rida ja Tallinna on poputatud sellega, et kui tal raha tavapäraselt puudu on, siis on talle riigi poolt juurde antud. Ja mitte ainult sinna. Enam ei anta, sest Tallinna ahjulpõõnutamiseks pole raha ja enamgi veel: niikuinii laristatakse see raha plakatite ja propaganda peale. Musternäide: Tallinn lubas vajajatele tasuta kartuleid (muide – lubas, aga ei andnud, saajaid oli ca 500 ligi) ja puid poole miljoni eest, aga plakateid selle kohta riputas kahe miljoni eest! Vastupidi: Tallinna transpordiprobleemi lahendamiseks on EL valmis pannud miljardid, aga – Tallinn seda ei saa, sest tal pole neidki sente, mida projekti kaasrahastamiseks vaja.
Isegi lahte plaanitava Kalevipoja kuju (autoriks õudus-skulptuuride autor ja Keskerakonna isiklik taidleja) hinnaks on nimetatud tagasihoidlik 50 miljonit, unustades, et kümme korda niipalju kirjutatakse korstnasse põhjamuda keerutamise ja “toestamisega“…
Võitlus töökohtade eest Tallinnas päädis 95 reisisaatja ametissepanekuga… kes ei tea ka ise, mida nad bussis ringi tiirutades tegema peavad. Tõsi, on lootust, et vana politseiveteran Jüri Pihl koostöös Hendrik Normanniga suudavad oma uutel töökohtadel tagada selle, et nn reisisaatjad saabuvad tööle kainetena ja aitavad emadel lapsevankreid bussi tõsta. Tallinna elanike suure ja võõrkeelse osa eripäraks on, et lapsega ema ega vanurit ei aidata, selleks peab erilised inimesed tööle panema ja seda nimetatakse võitluseks tööpuudusega.
Tundes Keskerakonna propagandamasinat, ma ei kahtle, et üsna varsti läheb suureks kisaks selle üle, kuidas Toompea pigistab vaest ja töökat Tallinna. Ärge kuulake seda liiga palju. Eesti edu tagatis on siin Jõgeva- ja Tartumaal, kus vaatamata kõigele on Eesti madalaim tööpuudus ja kus samade riiklike reeglite järgi saadakse hakkama. Aga see ei tähenda, et Savisaar ja Pihl võivad meile igal ajal pähe istuda, nagu nad seda kavandavad.
Mäletan, et kui pidin viie aasta eest hakkama Riigikogu päris-liikmeks, siis kirjutasin jõgeva- ja tartumaalastele, et ma ei soovi algavaks 1996. aastaks muud kui usku enesesse. Et me suudame. Ja et me ei pea istuma, käsi pikal, ja ootama almust. Vaadake, kui palju on tänaseks muutnud!
Muidugi on veel paha, aga ikkagi – kui palju parem kui mujal! Tallinnalegi soovitaks sama: hakake tööle ja hakake enam-vähem ausaks. Ja ega te sotside järgi midagi niikuinii ei tee, aga vähemalt kuulake nad ära – kasvõi haruharva.
iii
IGOR GRÄZIN, Riigikogu liige, Reformierakond
