Torma valla Lilastvere küla ettevõtja Ott Koppa jahiringkondades reklaami ei vaja ‒ Eesti ühe hinnatuima taksidermisti tööde järjekord ulatub juba niigi järgmisesse aastasse. Ligi veerand sajandit topiste valmistamisega tegelenud Koppa sõnul on sellel alal läbilöömiseks eelkõige vaja kunstimeelt, käteosavust ja püsivust.
Möödunud kümnendil taksidermistide maailmameistrivõistlustelt kaks hõbemedalit võitnud 43aastane Ott Koppa viimastel aastatel suurtel võistlustel osalenud ei ole. “Võistlemine ei paku enam pinget,” ütles ta. “Oma tööde näitamiseks pole ka suurt vajadust, sest järjekorrad on praegu niigi üle pea. Võistlustööde tegemine võtab ka meeletult aega, sest tavaliselt pole vaid ühe tööga mõtet sinna minnagi, olema peaks vähemalt viis erinevat tööd. Nende valmistamiseks kulub aga vähemalt pool aastat,” lisas töö kõrvalt ka Lilastvere külas oma vanavanematele kuulunud Metstoa talu renoveeriv Koppa.
Võistlustöödeks sobivad spetsiifilised loomad
- aasta maailmameistrivõistlustel tõid Ott Koppale suure tunnustuse kahes võistlusklassis esitatud tööd. “Väikeste loomapeade klassis võitsin hõbemedali kährikupeaga, kompositsioonide kategoorias kujutas minu võistlustöö aga kaelushiirt hiilivat rebast,” sõnas Koppa.
Kompositsioonide konkurentsis pidi eestlane tunnistama vaid Wisconsini mehe Rodney Schreursi paremust. “Esikoha pälvis töö, mis oli eriline tehniline saavutus ‒ see kujutas pesakonda koopaorava vastsündinud poegi,” meenutas topisemeister. “Võistlustöödeks sobivad suhteliselt spetsiifilised loomad ja linnud, mõne loomaliigiga on tunduvalt lihtsam võita, kui töö on hästi tehtud.”
Ott Koppa sõnul on suurvõistlustel äärmiselt keeruline kuldmedalit võita. “Kõiki töid hindab kolm kohtunikku, kes vaatavad need ülihoolikalt üle,” selgitas ta. “Lampidega uuritakse ka loomade silmi, kõrvu ja ninaauke; minnakse koguni selliste peensusteni, et vaadatakse, kas näiteks ninakõhred on tehtud täpselt nii nagu peab. Kõik on nagu spordivõistlustel ‒ korraga võib olla väga palju häid töid, aga pjedestaalile mahuvad vaid vähesed.”
Tänavu kavatses Ott Koppa võistluspausi siiski katkestada ning koos teiste Eesti taksidermistidega osaleda Lätis toimuvatel võistlustel, kuid takistuseks sai üsna ootamatu põhjus. “Lätlased lubasid korraldada kevadel taksidermistide võistluse ning me otsustasime nelja mehega minna sinna osalema. Pärast seda tühistasid aga korraldajad võistluse ära, võib-olla hakati konkurentsi kartma,” muigas Koppa.
Esimese topise tegi nirgist
Vaimastverest pärit Ott Koppa hakkas topiseid tegema jahimehest ja taksidermistist isa Hillari õhutusel. “Alustasin väikeste loomadega ning seejärel jõudsin ka järjest suuremateni,” meenutas ta oma esimesi katsetusi. “Üks esimesi loomi, kelle topise tegin, oli nirk. Isa tehtut väga ei kritiseerinud, pigem siiski tunnustas, et poiss üldse midagi oma kätega valmis tegi.”
- aastal lõpetas Ott Koppa Jõgeva ühisgümnaasiumi ning alustas seejärel bioloogiaõpinguid Tartu ülikoolis, kus omandas 2000. aastal magistrikraadi. “Taksidermisti töös bioloogiaõpingud otsest eelist ei anna,” kinnitas Ott Koppa, kelle Harri Valdmanni juhendamisel valminud magistritöö käsitles ilvese toitumist Eestis. “Mingid aspektid loomulikult on, mis selles töös kasuks tulevad ‒ oskad tänu sellele näiteks loomade käitumist ja muud taolist teise pilguga vaadata, samuti loomi õigesse asendisse panna.”
Lisaks kodus ja jahilkäikudel saadud teadmistele on Ott Koppa topisetegija oskuseid omandanud ka Soomes ja Lõuna-Aafrikas. “Selle ala koolid on põhiliselt Ameerikas, Euroopas on selliseid kohti vähe,” teab Ott Koppa. “Õpitakse põhiliselt mõne meistri juures praktikal olles. Mina käisin niimoodi Soomes, olin kuu aega ühe sealse kõige kõvema tegija, Markku Natri, juures. Tema juures on peaaegu alati üks-kaks õpilast praktiseerimas.”
Aafrikas on Ott Koppa saanud jälgida nii kohalike topisemeistrite tööd kui ka Krügeri rahvuspargis spetsiaalselt loomade pildistamisega tegeleda.
Ott Koppa sõnul oleks Eestisse kindlasti taksidermiste juurde vaja. “Jahimehi on Eestis viisteist tuhat, taksidermiste aga vaid kümmekond,” ütles ta. “Sellel alal läbilöömiseks on põhiliselt vaja kunstimeelt, käeosavust ning püsivust. Kui mõni huviline tahaks alaga tegeleda, siis soovitan kindlasti proovida, mul endal pole aga praegu õpetamiseks aega. Kolme lapse kasvatamisega on nii palju tegemist, et õpipoissi pole lihtsalt võimalik praegu endale võtta,” lisas Koppa.
Keskendunud suurtele loomadele
Praegu põhiliselt kohalike suurte loomade ning Aafrika loomade topiste tegemisele keskendunud Ott Koppa sõnul on taksidermistide töövõtted ja -materjalid viimaste aastakümnete jooksul põhjalikult muutunud.
“Veneaegsed topised ongi sõna otseses mõttes topised,” ütles ta. “Siis võetigi loomanahk ja topiti see täis, praegu on tehnoloogia täielikult teine ja toppimisega ei ole selle töö juures nüüd enam midagi pistmist. See sõnagi ei väljenda enam tänapäeval seda n-ö topisetegemise olemust.”
Käesoleval ajal kleebitakse pargitud loomanahk valmiskujuga kunstmaterjalist loomakere peale. “Loomamannekeene saab nii ise teha kui ka Saksamaalt, Lätist või Venemaalt valmiskujul tellida,” ütles topisemeister. “Mannekeenide tegemiseks kasutatav materjal on põhimõtteliselt nagu kõva makroflex, vedelik valatakse spetsvormidesse, kus see paisub. Valmiskujude tellimise korral on erinevate loomade puhul võimalik valida ka erinevaid mõõtusid ja asendeid.”
Topise valmimine on Ott Koppa sõnul aeganõudev protsess. “Topis valmib kõige varem pool aastat pärast looma laskmist,” selgitas ta. “Laskmise järel maha võetud nahk on paar kuud soolas, seejärel läheb see parkimisse, millele kulub umbes kaks nädalat. Siis saab tellida sobiva mannekeeni ja selle konkreetse naha jaoks ette valmistada. Loom pannakse seejärel kokku, ka kuivamisprotsessile kulub tavaliselt kaks nädalat. Lõpuks tuleb veel valmistada alus ning teha topisele n-ö make up ehk värvida selle nina ja silmad. Loomade klaassilmad tulevad enamasti Saksamaalt, kõigile liikidele tehakse spetssilmad, mis peavad välja nägema nagu pärissilmad.”
Eksootiliste loomade nahad jõuavad Eestisse tavaliselt mitu kuud pärast laskmist. “Aafrikas kuivatatakse soolatud nahad päikese käes, see protsess käib hästi kiiresti, vaid ööpäevaga on nahk kuiv. Kuivad nahad pakitakse kokku ning saadetakse Eestisse, kus järgneb nende parkimine.”
Ott Koppa sõnul ei ole Aafrikas jahil käimine vastupidiselt üldlevinud arvamusele väga kallis. “Kui ei lasta mingeid eriliselt kalleid loomi, siis on näiteks ühe meie kuldmedalit väärt hirve laskmine umbes sama hinnaga, kui Aafrikas paari odavama looma laskmise eest makstav tasu,” teab ta. “Suuri ja kalleid Aafrika loomi lastakse harva ning väga sageli ei tehta neist ka topiseid. Eestis on kaelkirjakute, ninasarvikute ja lõvide topiseid, kuid neid ei ole väga palju. Eestlased on Aafrikas lasknud ka elevante, kuid elevanditopist siin teadaolevalt ei ole, siia on vist ainult võhku toodud. Kui loomad on seal seaduslikult kütitud, siis ei ole ka nende nahkade jmt äratoomisega probleemi.”
Kõige suurem saavutus leopardi topis
Senitehtud töödest peab Ott Koppa kõige ägedamateks neid, mille juurde on loodud ka kunstkeskkond. “Forelli püüdva karu topise juures hüppab kala välja kunstveest ning ümberringi lendavad ka veepiisad,” tõi ta näite. “Tehniliselt on need hästi rasked tööd, sinna läheb kõvasti aega ning nende puhul tuleb ennast sageli sundida, et kogu seda protsessi läbi viia. Tehniliselt ja teostuslikult pean kõige suuremaks saavutuseks aga leopardi topist.”
Peamurdmist pakkuvate lahenduste kõrval sisaldab taksidermisti töö ka rutiinseid protsesse. “Selle töö juures on hea see, et alati on võimalik töö kõrvale visata ning minna näiteks jahile või teha midagi muud,” lausus Ott Koppa. “Eks see ongi iseseisvaks ettevõtjaks olemise võlu, et saab endale valida aega, millal tööga tegeled. Tööd teha mulle meeldib, aga kaheksast viieni tööl käimist ei kujuta endale küll ette.”
Meisterlikult teostatud tööd on Ott Koppale toonud rohkelt kliente, paraku venitab see pikaks tööde teostamise tähtajad. “Positiivne tagasiside on alati tore,” ütles ta. “Info levibki enamasti suust suht ning praeguseks on tööde järjekord nii pikk, et ‒ karm on seda küll turumajanduslikus situatsioonis öelda ‒ uute klientide üle ei rõõmustagi enam nii palju, sest kõike lihtsalt ei jõua enam teha. Kui praegu tuua uus loom teha, siis alla aasta ei julgegi enam kellelegi midagi lubada.”
Seitse aastat Lilastveres elanud Ott Koppa on loonud endale metsade vahele kauni kodu ja hubase töökeskkonna. “Taksidermiaga võib tegeleda ükskõik kus,” lausus ta. “Töökoht ei pea olema kuskil logistiliselt heas kohas, taksidermist võib vabalt elada ka metsa sees. Olen pannud tähele, et inimesed sõidavad väga hea meelega kasvõi kuskilt kaugelt kohale, et näha mõnda uut tööd. Ei ole probleemi, et elad kaugel metsa sees ‒ töö tuuakse sulle koju kätte ja pärast viiakse ka ära. Tihti käivad siin topiseid vaatamas ka kohalike ja kaugemate lasteaedade ning koolide ekskursioonid.”
Ott Koppa sõnul on Torma kant hea nii elamiseks kui ka hobidega tegelemiseks. “Torma on väga hea paik, kus elada ja toimetada,” lausus ta. “Kogukond on elujõuline, tühje maju siin ei ole, ning pigem tundub, et rahvast tuleb järjest juurde. Torma piirkond on ülihea ka jahimehele.”
MATI ALEV
