Juhtkiri: Takistusi näeb siis, kui need sind piiravad

Puuetega ja erivajadustega inimestel, nii noorematel kui ka vanematel, on vaja avalikus ruumis liikuda nii, et poleks pidevaid takistusradasid. Nagu Jõgeva Puuetega Inimeste Koja tegevjuht Anne Veiram ütles, kinnitavad ka noored suusatajad, et õnnetuse järgselt karkudega liikudes tekib alles tõeline teadmine äkki esilekerkivatest liikumist võimatuks muutvateks kohtadest majade vahel ning ruumides.
See, millest tervete jalgadega kergelt üle astud, võib liikumisprobleemi puhul olla suur takistus. Kunagi oli Ahhaa keskuses projekt koolilastele, kus nad pidid orienteeruma täielikus pimeduses, et elada sisse vaegnägija maailma.
Kas võiks avaliku ruumi kujundajad panna lihtsalt koolituse ja teavitamise mõttes paariks tunniks ratastooli, et nad omal nahal tunnetaks kõnniteeäärte teravusi, juurdepääsu puudumist mõnede uste juures ja abitust, kui trepist omal jõul üles ei saa.
Teine võimalus on tõesti usaldada puuetega inimesi ja nende väljendatud vajadusi. Puuetega inimesed pole kunagi öelnud, et neil oleks vaja kullatud kaldteed või infalifte, kus neile antakse kalamarja ning vahuveini.
Nad väljendavad täiesti arukaid ja põhjendatud miinimumsoove, mis tegelikult kergendavad ka suusatamisel kukkunud karkudega kulgeja ja lapsevankrite lükkajate elu.
Tagasihoidlikke soove, mis ei ole ka üle mõistuse kulukad, võiks arvestada, et vähegi kergendada puuetega inimeste elu avalikus ruumis.