Sügiseste jahedate ja kõledate ilmade saabumisega hakatakse üha teravama pilguga jälgima oma igapäevast toitumist ning selle tasakaalu ja tervislikkust. Eestimaalaste toidulaual on sealjuures oluliseks muutunud ka mahla tarbimine, kuid ometi aetakse tihtilugu omavahel segi erinevad mahlatooted ja nii tekivad mitmed mahlaga seotud müüdid.
Tarbijad kipuvad arvama, et pakendatud 100protsendilisele mahlale lisatakse magusama maitse saamiseks suhkrut, kuid tegelikkuses ei pea see paika. Poes müüdavatele täismahladele ei ole seadustest tulenevalt lubatud juurde panna ei lisaaineid (v.a laimi- ja sidrunimahlale) ega suhkrut (va. astelpajumahlale). See tähendab, et mahla magusus tuleb puhtalt viljades looduslikult olemas olevast fruktoosist, glükoosist ja sahharoosist. Küll aga võib lisatud suhkrut ja ka teisi lisaaineid leida mahlajoogist, nektarist või smuutist.
Toote mahlasisaldus on peamiseks aspektiks, mille põhjal eristada mahla, nektarit ja mahlajooki. Täismahlaks saab nimetada vaid lahjendamata kujul müüdavaid tooteid. Siia kuuluvad ka kontsentraadist valmistatud mahlad, kuna sinna lisatakse vaid täpselt sama palju vett, kui sellest aurutades eraldati. Mingit muud säilitusainet ega suhkrut sellele ei lisata. Kui tekib küsimus, miks on vaja üldse mahla kontsentreerida, siis tuleks mõelda, kui palju hoitakse tranpordikuludelt kokku, kui osa vett mahlast tootmise kohas eemaldada ning hiljem sihtkohas taas lisada. Näiteks Eestis kõige populaarsema apelsinimahla vilju tuleb ju ikkagi transportida lõuna poolt, sest meil apelsinid ei kasva.
Nektar erineb mahlast väiksema mahlasisalduse poolest – mahla või püree osakaal selles jääb 25-50 protsendi juurde. Nektarile võib lisada magustamiseks ka suhkruid, magusainet või mett ning üldjuhul seda ka tehakse, sest tihti on nektari suhkrusisaldus samas suurusjärguskui täismahlal. Meie kauplustes on müügil ka mahlajoogid, milles on kõige vähem mahla ja kõige rohkem lisatud suhkrut. Nende jookide mahlasisaldus pole küll õigusaktidega reguleeritud, kuid tavaliselt on see vahemikus 10-15 protsenti. Seega on tarbijal oluline teada, mis on mahl, nektar või mahlajook, ning soovitav on lugeda nende koostist ka pakenditelt.
Sageli küsitakse, miks ei ole erinevate tootjate pakimahlade, näiteks õunamahla puhul suhkrusisaldus sama. Mahla magusussõltub õuna küpsusastmest, kasvukohast, sordist ja kindlasti konkreetse aasta ilmastikuoludest. Näiteks sel aastal oli Eesti septembrikuisest kuldrenetist pressitud mahlas suhkrut isegi üle 11 protsendi, kuigi suvi ei olnud väga soe ega päiksepaisteline. Samas võib mõne kodumaise õunasordi suhkrusisaldus olla päikseküllastel aastatel isegi üle 14 protsendi. Enam levinud pakendatud õunamahlades jääb suhkursisaldus 10-12 protsendi vahele.
Kindlasti oleme kõik ise kogenud, et magusust mõjutab viljade küpsus. Mida päikeserohkemates tingimustes valminud ning mida küpsemad viljad on, seda magusam tuleb ka mahl.Seetõttu varieerub ka erinevate tootjate mahladel suhkrusisaldus, aga see ei ole tingitud lisatud suhkurkogusest. Samuti näitavad meie viimasel kuul tehtud laborikatsed, et pakimahlade suhkrusisaldus on pigem isegi veidi väiksem kui värskelt pressitud magusatest õuntest saadud mahlal, sest tootjad püüavad sorte kombineerides jõuda kõige parema maitse ja happesuseni.
RAIN KULDJÄRV, Tallinna tehnikaülikooli doktorant, toidu- ja fermentatsioonitehnoloogia arenduskeskuse teadur
