Eesti poliitikute seas on 2018. aasta kevadel liikumas mitmeid uusi mõtteid, mis panid mind arutlema täiskasvanuks olemise üle. Õppejõuna on juba mitu aastakümmet olnud minu üheks ülesandeks jagada noortele juuratudengitele ka veidi elutarkust ja selle õpetuse hulka kuulub täiskasvanuks olemise defineerimine.
Olen tänu oma lähedastele kasvanud arusaamises, et olla täiskasvanu tähendab omada mitte ainult suuremaid õigusi, vaid eelkõige vastutust oma tegude eest. Kui meie reformierakonna esimene naissoost juht Kaja Kallas tuli oma poliitilises troonikõnes välja mõttega, et tänane Eesti võiks Euroopa Liidu hetkeolukorras hakata jälle mõtlema üleminekule riigi isemajandamisele. Tema vastastele meenus kohe, et nõukogude impeeriumi lagunemise faasis oli üks taolise ideega avalikkuse ette tulijaid Kaja Kallase isa.*
IME-ni me ei jõudnudki
Püüdes tänasel päeval aruteluks olevat infot enda jaoks kuidagi korrastada, sain järgmise pildi. Kui püüda panna kolm aastakümmet tagasi välja käidud IME ideed tänase päeva raami, siis tasuks ikkagi kriitiliselt tõdeda, et ega me seda isemajandamist NSV Liidu sees ju eriti kasutada saanudki. Enne lagunes Nõukogude impeerium laiali ja meie osutusime olevat ise majandamisel mitte oma teadlikult valikul, vaid pigem väliste asjaolude tõttu.
Tol hetkel olime tahet ja unistusi tulvil. Suhteliselt kergelt tulid üle huulte ajalukku läinud laused, et oleme iseseisvuse eest vajadusel nõus ka kartulikoori sööma. Aastal 2018 oleme oma mentaliteeti riigi- ja vahel ka kohalikul tasandil paljus muutnud, sest oleme õpetanud välja ametnikud, kelle põhioskuseks ongi Euroopa Liidu abirahade taotlemine. Ikka teeme Euroopa Liidus ettekirjutatu järgi ja mitte alati täpselt seda, mida meil tegelikult täna arenguks vaja oleks. Suhe on 10-20 protsenti omad (riigi) vahendid ja kaheksakümmend „peaks tulema Euroopast ehk meie jaoks nagu kingitusena, sest tagasi maksta pole ju vaja.”
Kuidas näeks aga selline mudel välja perekonna tasandile taandatult? Me võime taolist majandusmudelit isegi ette kujutada mõned rikkamas peres, kus täiskasvanuks saanud lapsed ei taha kuidagi päriselt täiskasvanuks saada ehk omale leivale minna. Oma võsukestega hädas perepapa võib samuti oma järglastele prooviks pakkuda, et tehke kas või midagi 10 protsendi ulatuses ise, siis maksab tema ülejäänud üheksakümmend protsenti omast taskust kinni.
Mida enamik meie inimesi sellise täiskasvanu kohta ütleb? Eks ikka seda, et lapsed on raisus ja vajaksid tegelikult mitte rahaga poputamist, vaid hoopis head keretäit, mis aitaks palju kiiremini füsioloogilisel täiskasvanul ka majanduslikult ja psühholoogiliselt täiskasvanuks kasvada.
Võtan eeskuju mamma loogikast
Kui hakkasin veel sellele isemajandamisele ja just oma vahenditega hakkama saamisele mõtlema, siis meenus minu Võrumaa mamma, kes oli noorelt leseks jäänud ja viis last üles kasvatama ning kui lapsed maailma laiali läinud, siis oskama ka üksi talus majandada. Minu vanaema oleks oma hoiakuga olnud väga hea majandusminister või isegi peaminister. Oleks tema papa osanud omal ajal aru saada, et mitte ainult poegadele, vaid ka tütardele tuleks haridus kindlasti kasuks. Tema arvestas kirikukalendri järgi peast päevi ning toidu hulka, mida vajasid talus lehm ja siga. Käisime sügiseti vahel mammal ikka abiks kartuleid ja peete koristamas, aga tema pidas ise alati ranget arvet, palju sügisel keldrisse saaki sai pandud.
Tema ise kandis ämbriga kartulid-peedid keldrisse ja luges kõik peedid ise ükshaaval üle. Pärast koristustööd oli tal aega rahulikult arvutada, kuidas jagada olemasolev saak nii, et seale ja lehmale jätkuks peete kevadeni, kuni rohi läheb roheliseks ja loomade söötmiseks ei pea enam keldrile lootma.
Minu jaoks oli mamma elus väga oluline ja mulle tuleb selle väikest kasvu ja väga sitke naise kuju tänagi silme ette, kui ma neid ridu kirjutan. Selle asemel, et täna tõsta paanikat Brexiti tõttu väheneva Euroopa Liidu eelarve pärast, peaksime tõesti minema vanaemade tüüpi isemajandamisele, mida võiks ka täiskasvanulikuks riigi pidamiseks nimetada.
Riiki peaks juhtima talupojatarkusega
Teeksime riigi rahaasjad korda nii, et meie tulud ja kulud oleksid tasakaalus kogu riigi vajaduste spektris. Kui juba hakkame selliselt eelarvet korrastama, siis lülitaks muuseas kohe ka meie teaduse ja ülikoolide ülalpidamise kulud sellesse eelarvesse, oma riigi rahadega kaetavate kulude hulka. Euroopa Liit on meile eraldanud rahasid tegelikult investeeringuteks. Me pole küll väga tahtnud lahti rääkida, kas need Euroopa rahastatud investeeringud peaksid esmajoones olema kasulikud Euroopa Liidule või esmajoones Eestile.
Euroopa Liidu investeeringud on Euroopa Liidule kasulikud, meile võivad nad vahel ka suhteliselt kaudselt kasuks tulla. Meie vajadused Eestis ei kattu täpselt ei meie lähemate ega kaugemate naabrite vajadustega, seda enam pole me väike koopia Euroopa Liidust. Meie vajadused tuleb katta meie oma rahakotist, siis saame teha eelarvelist rätsepaülikonda oma riigi ja ühiskonna jaoks. Kui me suudaksime selliselt toimida, siis oleksid meile Euroopa Liidust tulevad summad tõesti investeeringuteks, mis kindlasti meid aitavad kiiremini edasi liikuda, aga mitte eluliselt vajalikud, et igapäevaeluga hakkama saada.
Nii elas ka minu mamma ikka oma rahakotil ja kui täiskasvanud lapsed millegagi vahel aitasid, siis ei arvestanud minu vanaema lastelt saadavat toetust oma äraelamise eelarvesse. Minu jaoks oli vanaema üks väga tark inimene ja mida enam ma temale mõtlen, seda suureneb minu austus tema tarkuse vastu. Seega on ütlusel, et meie oma riiki võiks juhtida tõesti talupojatarkusega, tõepõhi all.
* 26. septembril 1987 ilmus Tartus ajalehes Edasi nelja mehe artikkel pealkirjaga „Ettepanek: kogu Eesti NSV täielikule isemajandamisele”. Kui järgnevate põlvede ajaloolased ei avasta arhiividest midagi uut, siis läheb see meie poliitilise mõtte ajalukku Siim Kallase, Tiit Made, Edgar Savisaare ja Mikk Titma ettevõtmisena ning see sai vähemalt omal ajal tuntuks kui nende nelja mehe ettepanek.
PEETER JÄRVELAID, õigusajaloolane, Tallinna Ülikool
