Ajakirjanduses kajastatud traagiline juhtum tegi mind väga kurvaks. Usun, et seda mõistavad kõik, kes on näinud maantee äärtes oma igapäevasel ohtlikul kooliteel liikuvaid lapsi. Esmaspäeval jäi Valga–Uulu maanteel Ala küla lähedal metsaveoki alla ja sai surma kooliteel olnud 14-aastane poiss.
Teises ajalehes kirjutati, et bussijuht jättis Lääne-Virumaal sõidukaardi koju unustanud ja piletirahata üheksa-aastase lapse bussist maha vaatamata sellele, et ta oli igal koolipäeval oma bussis seda last näinud. See lugu tegi mind nõutuks. Kas tõesti varjutab bürokraatlik lähenemine inimlikkuse!? Kas tõesti arvestame me koolist välja jäävates tavaolukordades lastega liiga vähe!?
Ma ei tahaks tegelikult traagilisest õnnetusjuhtumist ja väikesest, kuid absurdsest vahejuhtumist üheaegselt rääkida. Ometi on neis mõlemas palju mõtlemisainet meie kõigi, eriti täiskasvanute jaoks. Lapsel peab olema turvaline mitte ainult koolis ja kodus, vaid ka teel kodust kooli ning koolist koju.
Kutsun kõiki üles tähelepanelikkusele ja hoolivusele laste suhtes. Arvestagem sellega, et lapsega võib midagi juhtuda ja tema tähelepanu võib liikluses hajuda ja seda hoolikamad peavad seetõttu olema täiskasvanud. Samuti tuleb seista selle eest, et alg- ja põhikool oleksid kodule võimalikult lähedal või oleks väga hästi ja turvaliselt korraldatud koolitransport.
iii
Lisaks liiklusreeglitele võib laps unustada ka sõidudokumendi. Ometi ei tohi me seetõttu jätta teda ilma võimalusest ohutult koju jõuda. On äärmiselt tähtis, et lapsevanemate kõrval hoolitsevad laste turvalisuse eest ka kõik teised täiskasvanud. Täiskasvanute hoolitsev ja murelik silm ning mõte peaks aga lapsega kaasas käima kakskümmend neli tundi ööpäevas ning seitse päeva nädalas.
iii
TÕNIS LUKAS, haridusminister
