Lugu ise juhtus alles hiljuti ja oli päris kurbade tagajärgedega. Vähemalt ühele noorele inimesele, kes on tänase seisuga 14-aastane. Ta on sündinud Eestis, elanud Eestis, käinud ja käib Eesti koolis, valdab vabalt eesti keelt, kuid tema vanemad ei ole Eesti kodanikud. See noor inimene on tubli sportlane, täitnud ära kõik normid, et esindada oma sünni- ja kodumaad ka rahvusvahelistel tiitlivõistlustel.
Ometi ta seda teha ei saa. Sest naturalisatsiooni korras saavad alla 15-aastased lapsed kodakondsuse vaid siis, kui see antakse ka vähemalt ühele tema vanematest.
Juhin tähelepanu sellele, et jutt ei käi mitte kodakondsuse taotlemise avalduse vormistamisest, et saada kodakondsuseta lapsele Eesti kodakondsus, vaid Eesti kodakondsuse peab saama esmalt selle lapse vanem, kellele seda naturalisatsiooni korras taotletakse.
Loomulikult peab see vanem olema siin elanud vähemalt viis aastat, tegema ära kõik eksamid jne. Ja kui peaks juhtuma, et see inimene näiteks ei tea, kui pikk on Eesti pikim jõgi või milline Eesti kõrgendikest on kõige kõrgem vms, siis ei saa kodakondsust ei tema ega ka laps.
Seega siis ei sõltu lapse kodakondsuse ehk riikliku kaitse saamine mitte temast endast, tema sünnikohast ega elukohast ega sellestki, kas ja kuivõrd tahab tema olla Eestis ka riiklikult määratletud kodanik, vaid ainult tema vanemate võimekusest sooritada Eesti kodakondsuse saamise eksameid …
Süüdi pole seega otseselt keegi, keegi pole midagi valesti teinud ega tegemata jätnud, aga sel noorel sportlasel jäi Helsingis juunioride Euroopa meistrivõitlustel võistlemata, kuigi ta oli sportlikus mõttes selle võimaluse kuhjaga välja teeninud.
Alaliit valmistas ette ka lisadokumentatsiooni, mis kogu olukorra absurdsust selgitaks ja muid Eestiga seotud staatusküsimusi tõendaks, kuid selgus, et vastav rahvusvaheline organisatsioon vaatab taolisi küsimusi läbi vaid korra või paar aastas.
Spordimaailmas on kodakondsus eelduseks, et võiks riiki rahvusvahelisel areenil esindada. Eesti seadused seejuures Eesti ja nn kodakondsuseta alla 18-aastate sportlaste puhul vahet ei tee, mis on ka mõistlik, aga FINA jällegi ei tunne sellist olukorda nagu kodakondsusetus. Nii et surnud ring.
Ja nüüd siis see põhiline retooriline küsimus: mida Eesti on sellisest asjade korraldusest võitnud!? Või kuidas saaks kahjustada Eesti riiklust ja julgeolekut see, kui sellised lapsed omandaksid kodakondsuse sünniga? Minu arvates mitte kuidagi. Olen ise Riigikogus seda ideed aastate jooksul mitu korda kaitsnud, kuid seni on nii mõnigi minister, enamikust parlamendikolleegidest rääkimata, olnud siiralt veendunud, et laste kodakondsusetuse probleemi lahendab vaid vanemate avalduse esitamine.
Ammu oleks aeg anda kodakondsuseta vanemate siin sündinud lastele automaatselt Eesti kodakondsus. See on humaanne, halduskoormust vähendav, riigi raha kokku hoidev ja laste õiguste kaitsmise seisukohalt mõistlik. Nii saadud kodakondsusest loobumiseks, nagu ka lõpliku kodakondsuse valimiseks oleks ikka aega 18. eluaastani, nagu see on praegugi.
Lapse õigused oleksid sel juhul kaitstud igal juhul, mis on ka laste õiguste konventsiooni keskne teema, mille eiramist on muide Eestile pikki aastaid ette heidetud.
EVELYN SEPP, Keskerakond
