Tänavustel Betti Alverile pühendatud luulepäevadel “Tähetund” peapreemia saanud Saaremaa ühisgümnaasiumi trupp Krevera tõestas, et hea luulelavastus võib olla ühtaegu vaimukas, uuriv ja õpetlik.
Tänavuste luulepäevade teemaks oli mäletatavasti “Monoloog eesti ja maailma luulekeeles”. Saaremaa noored keerasid teemale väikese “vindi” peale ning panid oma lavastuse kokku monoloogidest, mis seonduvad mitmesuguste mono-sõnadega nagu monohord, monosüllaabiline, monotoonne, monoliit, monograafia, monogaamia jne. Ning kogu tegevus, mis laval toimus, oli asetatud tuntud lauamängu “Monopol” konteksti. Sarnase nutika raami oli oma lavastusele suutnud välja nuputada mõni teinegi trupp, ent Krevera suutis enda oma täita ka tõepoolest tuumaka sisuga.
“Krevera lavastust iseloomustas silmapaistev töö sõnaga: nad suutsid sõna suurepäraselt mõtestada ja rütmistada,” ütles Akadeemia nime kandvasse žüriisse kuuluv Eesti Rahvusringhäälingu raadioteatri juht Toomas Lõhmuste.
Võimas sõnum
Kolmest Akadeemia poolt välja antud laureaaditiitlist ühe pälvis Jõgeva kooliteater Liblikapüüdja, ülejäänud läksid Kolga kooliteatrile Kohal-olijad ja Rapla ühisgümnaasiumi Riinimanda teatrile. Liblikapüüdja kolmest osutus laureaaditiitli vääriliseks Leelo Tungla ja Ellen Niidu tekstidel põhinev “On üks mõte mind vaevanud vahel…”.
“See lavastus tõi meieni väga võimsa ja liigutava sõnumi: noored, tulge ometigi välja sellest virtuaalsest võpsikust ja suhelge üksteisega loomulikul viisil, näost näkku!” sõnas Toomas Lõhmuste. “Rapla Riinimanda teater oli oma kahemehe-lavastuse tarvis leidnud väga elegantse materjali Artur Alliksaare ja Kivisildniku loomingust ning selle ka elegantseks lavastuseks vormistanud. Kolga Kohal-olijate lavastusest jäid aga meelde minu jaoks avastuslik materjal ameeriklase Gregory Corso luuletekstide näol ning silmapaistvalt head osatäitmised: mul seisavad veel kaua silme ees kaks noort inimest, Piia ja Indrek, laval armastusest kõnelemas.”
Toomas Lõhmuste sõnul puudutasid kõik paremad lavastused tugevasti nii saalisistujate kui ka lavalolijate endi hingekeeli. Ning preemiaid jagades oli Akadeemia tema hinnangul seekord väga üksmeelne. Kõigil aastatel ühisele otsusele jõudmine nii kerge pole olnud.
Tehnika tõrkus
Loomulikult ei läinud ka tänavu kõigil truppidel laval kõik nii, nagu mõeldud oli. Laupäevase festivalipäeva algus lükkus näiteks pea pool tundi edasi, sest esimene esineja, Tallinna Lilleküla gümnaasiumi trupp Kruvikeeraja oli kavandanud ülimalt innovaatilise lavastuse, milles peaaegu kogu tekst pidi ilmuma Twitteri säutsudena laval olevale ekraanile, ent paraku tõrkus nutitehnika töötamast ja andmed arvutist ekraanile kandumast. Siit moraal: tehnikat ei maksa liialt usaldada, liiati veel seal, kus tehnika kasutamine üldse küsitava väärtusega on.
Ka Rapla ühisgümnaasiumi Riinimanda teatri lavastaja Valter Uusberg tõdes, et luulelavastust kui vormi ei saa lõpmatuseni uuendada.
“Proovitakse ju muidugi teha ka selliseid luulelavastusi, kus teksti peaaegu polegi, aga neid vaadates saab vaataja üsna ruttu aru, et need on natuke “käest läinud” ja et nendega peaks minema võib-olla hoopis mõnes naabermaakonnas toimuvale tantsufestivalile,” ütles Uusberg muiates. “Aga üldiselt on “Tähetunnil” nähtud erinevate lavameediumide sünteesimise alased otsingud põnevad jälgida.”
RIINA MÄGI
