Tähendusrikkad päevad

Laupäeval tähistasime kõik koos meie riigi taasiseseisvumispäeva. Oleme saanud juba 31 aastat ise oma riiki ehitada ja hoida. Kuid juba tänane kuupäev on Eesti ajaloo annaalides musta alatooniga. Just täna 83 aastat tagasi kirjutati alla sobingule, millega üks suur diktaatorlik riik andis meid koos Läti ja Leeduga teise suure diktaatori meelevalda. Kirjutati alla Molotov-Ribbentropi paktile, millega otsustati meie saatus järgnenud pooleks sajandiks võõrvõimude kätte. Kaheks inimpõlveks.
Homme on Ukraina iseseisvuspäev. Suur riik, Euroopa viljaaidaks kutsutud maa, peab aga juba pool aastat julma võitlust agressori vastu. Agressori, kellele lihtsalt ei meeldi, et tema piiri taga elavad maad ja rahvad tahavad võib-olla ise oma elu ja käekäigu üle otsustada. Nii mõtlevad meist paljud täna ja homme Ukrainale, tema rahvale ja saatusele.
Kõik see tuletab meile nüüd ja jälle meelde, et mitte miski ei ole maamunal igavene ega iseenesestmõistetav. Ei ole seda isegi vabadus, rääkimata kõigest muust. Väikestest ja suurtest asjadest, miljonitest pisiasjadest, mille üle iga päev kurdame. Just sellepärast peaksime iga päev vähemalt mõtetes seisma ukrainlaste kõrval. Püüdma asetada ennast nende olukorda ja tunnistama endale, mida on tegelikult väärt vabadus, mida me iseenesestmõistetavalt päevast päeva naudime.
Kõige paremini mõistavad küllap seda need, kes sügisel 1944 pidid kõike maist jättes oma koduõuest lahkuma ning võõrsil nullist peale eluga uuesti alustama. See on sama tee, mida nüüd peavad läbi tegema miljonid ukrainlased.