Jõgeva linnaraamatukogus käis esmaspäeval külas reisikirjanik Marko Kaldur koos oma samojeedi koeraga, kel kaunis nimi – Tähekiir. Reisimeest käisid kuulamas Jõgeva põhikooli 5.b klass ja õpetaja Älis Eespäev.
Näoplaanilt ja karvkattelt natuke jääkaru meenutav Tähekiir on Marko Kalduri sõbraks olnud juba 14 aastat ja reisimees on oma koerast kirjutanud ka raamatu „Valge Tähekiire seiklused“. Seal on juttu sellest, kuidas Tähekiir koos oma peremehega mööda Eestit rändab ning millised seiklused ja elamused neile osaks saavad. Juttu on ka ette tulnud äpardustest. Neist on Tähekiir siiski enam-vähem terve kasukaga välja tulnud ning oma järeldused teinud: ta teab näiteks, kuidas end petlikest soolaugasest, torkivatest takjatest või kõrgetest merelainetest eemale hoida. Natuke on raamatus juttu ka samojeedi koertest üldse.
„Mina võtsin endale karmist kliimast pärit samojeedi koera sellepärast, et tahtsin temaga koos ka talvel matkata ja telgis ööbida,“ ütles Marko Kaldur. Esialgu kaalunud ta husky või malamuudi võtmist, ent siis nägi ta samojeedi koera pilti ja sai kohe aru, et just sellist neljajalgset sõpra ta endale tahabki. Sel ajal olid samojeedi koerad siinmail veel väga haruldased: terves Eestis oli siis vaid seitse seda tõugu koera. Marko kohtus kõigepealt ühe selliste koerte kasvatajaga. Viimane uuris, kas Markol on koeraga tegelemiseks piisavalt aega ning kas ta on muuski mõttes võimeline samojeedi koera kasvatama, ning pani ta siis kutsikaootele. Pooleteise aasta pärast saigi Marko endale Tähekiire.
Pole koduvalvur
Ka siis oli samojeedi koeri Eestis veel üsna vähe, nüüd aga ilmselt juba tuhandeid.
Teatud ring selliste koerte omanikke käib regulaarselt koos. „Kõige rohkem on korraga koos olnud 32 koera,“ ütles Marko. Talvistel ühisüritustel on samojeedi koerte kasvatajad oma lemmikud ka kelku vedama pannud: need koerad ongi oma päritolumaal tuntud eelkõige kelgukoertena. Marko Kaldur tõdes, et Tähekiir on siiski üsna laisk kelgukoer: laseb rakendi teistel koertel töö ära teha, ise vaatab aga edevalt ringi, et kas kõik ikka näevad, et ta kelku veab. Ka kodu valvamisel polevat Tähekiirest suurt kasu. Ta haugub ainult siis, kui tahab kedagi mängima kutsuda, ja on ka muidu üdini sõbralik.
„Varastele läheks ta arvatavasti saba liputades vastu ja pärast aitaks veel varastatud kraami minemagi kanda,“ märkis Marko Kaldur muiates.
Reisikaaslasena on Tähekiir aga väga vahva. Marko usub, et tema koer on siinmail üks enim reisinud koeri. Eesti on neil risti-põiki läbi käidud, aga nad on teinud trette ka Lätti. Väga kaugele pole koeraga siiski mõtet reisida. Autos viibimine võib talle küll meeldida, aga liiga pikad sõidud pole ikkagi kasulikud. Eriti juhul, kui tegemist on juba suhteliselt kõrges vanuses koeraga, kel liigesed valu teevad. Laste küsimusele, kui vara võiks koera rändamisega harjutama hakata, vastas Marko Kaldur, et tema viis Tähekiire kohe, kui ta looma endale sai, ehk siis kahe ja poole kuuselt, seiklema. Autoga on koer nüüdseks nii harjunud, et võtab seda kui ratastel kuuti.
Isepuhastuv kasukas
Autosõit meeldib Tähekiirele koguni nii palju, et kui mõnel võõral autol kuskil parklas uks lahti juhtub olema, võib Tähekiir autosse hüpata. Markol tuleb siis auto omanikult vabandust paluda.
Lapsed tundsid huvi, kui keeruline on Tähekiire valge kasuka hooldamine. Marko sõnul on samojeedi koerte kasukas aga isepuhastuv. Õhtul võib koer olla nagu porikäkk, hommikul, kui pori kuivanud, raputab ta end korra ja ongi puhas. Tõsi, põrand vajab seejärel korralikku harimist. Paar korda aastas tuleb koera siiski ka pesta. Selleks viib peremees ta koertesalongi: seal tehakse töö ära kolme tunniga ära, kodus pesemine võtaks kolm korda rohkem aega. Pesemine pidi siiski olema protseduur, mida Tähekiir üldse ei salli.
Ehkki küsida oleks võinud ka Marko raamatute ja töö kohta, keerlesid esmaspäevasel kohtumisel kõik jutud siiski Tähekiire ümber. Ja mis seal imestada: kui selline pirakas jääkaru näoga koer tervel klassitäiel lastel ennast rahulikult kõhu alt sügada laseb, on nunnumeeter täiega põhjas.
„Astuge iga kord meie klassist läbi,“ ütlesid 5.b tüdrukud, kui kuulsid, et oma Ida-Virumaal ja Pärnus asuvate kodude vahet sõitev Marko Kaldur alatasa koos Tähekiirega Jõgeva kanti satub.
Seekordset linnaraamatukogu kohtumist toetas kultuurkapitali Jõgevamaa ekspertgrupp.
RIINA MÄGI
