Tuleval aastal valmib Hiina pealinnas Pekingis Eesti Vabariigi saatkonna uus hoone. Seda hakkavad ilmestama kaks eesti tekstiilikunsti grand old lady Anu Raua kavandatud gobeläänvaipa, mis toovad modernsesse ehitisse meie metsade ja rehetarede ürgset hõngu. Kunstniku ideedel aitasid vaipadeks materialiseeruda mitu inimest, sealhulgas Jõgeva vallas elav käsitöömeister Janne Vaabla.
On esmaspäeva, 12. novembri varahommik, kui järjekordselt Viljandimaale suunduv Janne mu Jõgeva kesklinnas auto peale võtab. Tee Anu Raua Heimtalis asuvasse kodutallu Käärikule on Jannel hästi selge. Ta harjus seal käima Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku tekstiili eriala tudengina: Kääriku talu ja Heimtali muuseum on selle eriala üliõpilaste jaoks oluliseks praktikabaasiks. Kevadel sai Jannel akadeemia läbi, ent Kääriku vahet käib ta endiselt, sest temast on saanud Anu Rauale oluline abikäsi.
Pisut enam kui tunnise autosõidu järel olemegi Käärikul. On kohe näha, et Janne on siin omainimene. Paneb kõigepealt kudumistoa ahju kütte, käib Anu voodihaigele emale Valdale tere ütlemas ja hommikueinet viimas ning tuleb alles siis koos minu, Anu, Eva ja Margitiga suurde hubasesse elutuppa kohvi jooma.
Eva on Janne tänane “paarimees”: kohaliku kooli kunagine bioloogia-geograafiaõpetaja, kelle Anu gobeläänikudumise saladustesse on pühendanud. Margit on aga Kääriku talu alaline koduabiline, kes muu hulgas hoolitseb selle eest, et õdusa elutoa suur söögilaud oleks iga päev kell pool üheksa, pool kaks ja pool seitse kaetud tervisliku koduse toiduga. Kõik, kes sel hetkel Käärikul viibivad, on lauda oodatud. Kohvi kõrvale koduse lambapasteediga kaetud leiba haugates tunnen, nagu oleksin ise ka selles majas omainimene ning nagu viiksid selle maja alt mingid vee- või vaimusooned otse eesti rahvakunsti ja talukultuuri läteteni.
Pärast hommikukohvi asuvad Eva ja Janne tööle. Eelmisel nädalal on vaiba kallal askeldanud teised kudujad, Eval tuli olla Tallinnas lapselaste juures ja Jannel oli muid töid-tegemisi. Nüüd uurivad mõlemad üksisilmi, mida vahepeal tehtud on. Kõige “revolutsioonilisem” sündmus on see, et gobelääni keskel olev suur rehetare on valmis saanud — katuseharjani välja.
“Teil tuleb siis nüüd taevasse lennata,” ütleb Anu.
Nagu maalil
Taevasse “lendamine” ei tähenda aga paradiisi pääsemist, pigem läheb töö hoopis raskemaks. Kui rehetare tume katus oli enam-vähem ühevärviline, siis taevas on toone rohkem ning vastavalt sellele on rohkem ka lõngade otsimist-sobitamist.
Kui telgedel vaipa kududes edeneb vaip selgete horisontaalridade kaupa, siis käsitsi gobelääni kududes saab pindu vabalt horisontaal- ja vertikaalsuunas kasvatada. Koelõngu, mida linaste lõimede vahele põimitakse, on kudujal korraga käes mitu. Eestimaist lambahalli taevast kududes näiteks mõned hallid ja paar sinakamat. Kui lõngu kimbus ühe-kahekaupa välja vahetada, tulevad värviüleminekud sujuvad nagu maalil.
Janne ja Eva on nii kogenud tegijad, et iga hetk Anu neil juures passima ei pea. Nad suudavad ka ise otsustada, millal mõni lõng välja vahetada ja millise vastu. Vahel käib Anu muidugi vaatamas, kas asjad on n-ö kontrolli all. Ja mõnikord kutsuvad naised ise Anu kohale, et nõu küsida.
Muul ajal jälgivad nad hoolikalt kaht asja: väiksemat värvilist kavandit ja vaibaga ühes mõõdus mustvalget alusjoonist, mis annab teada kujundite õige asukoha.
Rehielamuga vaipa hakkasid naised kuduma 5. septembril.
“Lõimede ülespanek võttis aega terve päeva,” meenutab Janne. “Kõigepealt tuli kudumisraami üla- ja alaossa lüüa
Seejärel läkski kudumiseks. Et hiigelvaip juba valmis saama hakkab, tähendab, et naised on hirmsa tambiga tööd teinud. Selleks, et päeva jooksul kangeks jäänud ihu lõdvestada, käivad kudujad õhtuti kepikõndi tegemas. Nendega liitub ka Anu.
Võimas sümbol
Pärin talt, miks ta valis Pekingisse n-ö Eestit esindama viidava vaiba olulisimaks kujundiks just rehielamu.
“Rehielamu on üks eesti kultuuri võimsamaid sümboleid: selle katuse alla mahtus omal ajal ära kogu eestlase elu kõigis selle avaldustes,” ütleb Anu.
Rehielamu ümber on ta “puistanud” mitmesuguseid muid elu- ja etnosümboleid, nii et märkaja ja mõistja inimene võib vaipa lugeda kui raamatut.
“Eks siis pärast ole näha, mida hiinlased siit välja loevad,” ütleb Anu ja meenutab Eesti Rahva Muuseumi esinduse hiljutist käiku Heimtalisse. Anu Raud kinkis nimelt varem talle kuulunud Heimtali muuseumi kaks ja pool aastat tagasi Eesti Rahva Muuseumile ning nüüd käis ERMi rahvas oma “vara” üle vaatamas. Ent loomulikult astuti läbi ka Käärikult.
Kui ERMi direktor Krista Aru Pekingi saatkonna jaoks valmivat vaipa nägi, jäi ta kui naelutatult selle ette seisma, mõtles ja ütles: “Mis Pekingisse! Selline vaip peaks saama ERMi uude majja!”
“Kui hommikust õhtuni asja kallal nikerdad, ega sa siis enam täpselt tajugi, mis tähendus sel asjal on, aga pärast Krista Aru sõnu hakkasin ise ka mõistma, missuguse väärtuse loomisel mul on au osaline olla,” ütleb Janne.
Anu viib mu aga Kääriku aita, kus ripub teine Pekingi saatkonna jaoks kootud vaip. See on rehielamuga vaibast poole väiksem ning kannab nime “Pühakoda”. Vaibal on kujutatud kuuski, mis kokku moodustavad aga kirikusarnase kujundi.
“Siit võib näha, et eestlasele võib pühakojaks olla ka mets. Üks kuusk on kasvanud suisa kirikutorniks,” ütleb Anu muiates ning näitab veel tervet hulka vaipu, milles sees niisama sügav mõte ning mille puhul tajutavad niisama tugevad seosed eesti rahvakunstiga. Nii mõnigi näidatud taies leiab märtsis koha Anu läheneva 70. sünnipäeva puhul Tallinnas Kunstihoones avataval ulatuslikul isikunäitusel. Pekingi saatkonna jaoks tehtud “Rehi” võtab aga kohe pärast valmimist ette teekonna Pärnusse Uue Kunsti Muuseumi, kus 30. novembril avatakse Eesti Tekstiilikunstnike Liidu aastanäitus.
Kui tuppa tagasi jõuame, on kell pool kaks ning Margit toob lauale ahjus küpsetatud pardi, mille Anu mardipardiks tituleerib: kaks päeva varem on olnud ju mardipäev. Pardiliha suisa sulab suus. Mõtlen, et kui Janne ja Eva jaoks on see taevasse lendamise esmaspäev, siis minu jaoks taevalik esmaspäev. Esmaspäev, mil eestlane olla on uhke ja hää.
i
RIINA MÄGI
