Tabivere vabaajakeskuse ees seisev suusamütsiga lumememm ei oodanud asjata: laupäevaks välja kuulutatud vastlatrallile tuli lapsi päris palju — nii lasteaiamudilasi kui algklassijütse.
Soojenduseks utsitasid rahvamaja juhataja Erlend Kollom ja maja perenaine ehk administraator Linda Amjärv liulaskmishimulised teatevõistlusele, kus peagi näha oli, kes kiiremini lipata jaksab, kui sõber kelgul koormaks. Seejärel mindi lasteaia kelgumäele, et välja selgitada see poiss või tüdruk, kelle lumesõiduk teistest kaugemale lippab.
Pikk liug ja pikad linad
Et liuteekonna pikkusest tulevasuvine linakasv sõltub, olid lapsed kuulnud küll, kuigi paljud neist seda taime põllul kasvamas näinud pole.
Ilmataadil on kombeks vastlapäeva eel, järel või ka lausa sellel päeval tuisk korraldada. Nii sündis ka seekord. Öine lumepidu oli lasteaialaste poolt hoolega poleeritud kelgutee pehmeks muutnud ja see vajas enne võistlema asumist pisut sissesõitmist.
“Minu saapamõõt ei tee sellele mäele küll head, päris suured augud jäävad järele,” nentis rahvamajajuhataja Erlend ja usaldas kelgusõidupikkuste mõõtmise kergemakaalulistele.
Nööbivurrid ja päevakohased toidud
Rahvamajas oli Linda suured palitunööbid ja hea tugeva nööri laudadele aegsasti valmis pannud, sest vastlakommete juurde kuulus vanasti teatavasti ka vurri keerutamine. Vurr tehti hallil ajal küll tegelikult seajala suuremast kondist, millele augud sisse tuli puurida. Tänases kiirustavas maailmas kõlbavad meile nööbid küll, kus augud juba olemas. Hoolega keerutatud nöör võttis nööbi vahvasti vurisema!
Kui on võisteldud, siis järgneb autasustamine, teab iga põnn. Kärmemad teatevõistkonnad ja neli pikema liu omanikku said šokolaaditahvlid pihku.
Pärast eriti singilist hernesuppi ja mõnusalt kooreseid kukleid ei pidanud põngerjad veel rahvamajast ära minema. Kes tahtis, võis saali multifilme vaatama jääda.
“Küll mul on hea meel, et nii palju lapsi tuli!” oli perenaine Linda omakeedetud suppi jagades päevaga rahul.
i
KAIE NÕLVAK
