Möödunud laupäeval peeti Tabivere rahvamajas kahekordset pidu: traditsioonilist rahvamuusikapäeva, mis järjekorras juba 12., ja Tabivere kapelli 25. sünnipäeva.
Kui esimesi rahvapillipidusid rohkem oma valla rahvale korraldati, siis ettevõtmise edenedes on kaasatud alati ka teised Jõgevamaal tegutsevad kapellid.
Kipsi ja gripi kiuste
Koondorkestris olid read tavalisest pisut hõredamad. Nagu väljendas tabavalt Siimusti kapelli ainsana esindanud kontrabassinaine Maire Raudsepp, on põhisüüdlasteks praegu kips ja gripp. Torma rahvamuusikutel oli juba ammu kokku lepitud teine esinemine, Esku tugeva lauluhäälega naised olid aga platsis. Kõlavat tuge pakkusid Väägvere pillimehed, kes möödunudkevadisel peol külalisesinejateks olid palutud. Juba siis lubas sealse külakapelli eestvedaja Ülle Kool, et tullakse ka Tabivere pillimeeste veerandsajandi juubelile: öeldud-tehtud!
Pidu kaunistas võõrustajate-juubilaride palvel Põltsamaa segarahvatantsurühm Virmalised, keda juhendab Senta Bergmann. Tants ja pillimäng on rahvapeol ju lahutamatud! Mõneks lihtsamaks seltskonnatantsuks suudeti publiku hulgastki julgemad põrandale meelitada.
Maali teab!
Veerand sajandit on pikk aeg, eriti veel praeguses Eestis, kui vahetuda on jõudnud riigikord ja olud ning muutunud ka mõned eelistused. Seepärast on hea, kui leidub teraseid inimesi, kes kõike näevad, kuulevad ja meelde jätavad. Tabivere rahvapilliorkestri sünnipäevapeol oli selliseks infoallikaks tädi Maali ehk Linda Amjärv. Tema oli meelde jätnud, kuidas veel Saadjärve kolhoosi aegu pille muretseti ja mängijaid kokku aeti, kuidas lood kärmelt esinemisküpseks saadi, kes kui kaua orkestris kaasa lõi ja kuidas aegade muutudes ka kapelli koosseis muutus.
Tema pajatuste järgi teadis vallavanem Riina Jääger asjaosalistele tänukirju jagada. Kahjuks ei ole aga kõiki esimesi entusiaste enam meie hulgas.
Ilmselt oli kõiketeadja Maali piilunud ka orkestri asutajaliikme ja eestvedaja Liidi Vaino koostatud kroonikaraamatutesse ning abi oli kollektiivi teise raudvara Vaike Kameniku viie aasta eest kirjutatud temaatilisest värssloost. Tervis ei luba Vaikel küll enam pilliproovidesse rühkida, aga elurõõm ja visadus toovad ta vähemalt pidulikel puhkudel kodunt välja. Nüüdki oli ta kohal ja kinkis kauaaegsele laulu- ja pillimängukaaslasele Liidile vanade aegade mälestuseks ja uute tegude innustuseks Loomingu Raamatukogus 1972. aastal välja antud retrosalmiku „Uus Eestimaa kukulind ehk Lõbu Laulik.
Võtmeisikuteks vanim ja noorim
Tabivere kandi “kultuurirong” pole viimasel ajal just ladusalt veerenud. On millegipärast kujunenud nii, et vaevalt saadakse hoog sisse, kui kellegi nähtamatu jalg piduripedaali sõtkub. Sel põhjusel on läinud laiali mitmed taidlusringid ja seiskunud perspektiivikad ettevõtmised. Kapell on üks neid väheseid, kes pole mäkketõusudel ega orgukihutamistel koormal laiali pudeneda lasknud. Ilmselgelt on selle taga eestvedaja Liidi Vaino, kes ka siis veel millelegi loodab ja asja jäärapäiselt edasi ajab, kui tema jüngrid käega heitmas on. Teine võtmeisik on kapellis vanaema Viive kõrval mudilasest noormeheks sirgunud Artur Aunap, kellel nüüdseks läbi mängitud kõik orkestri pillid ja kes praegu nii virtuoosselt akordioni käsitseb, et ime vaadata ja lust kuulata.
i
KAIE NÕLVAK
