Oktoobrikuu viimasel dekaadil on meie riigis teatavasti juba aastaid kombeks olnud raamatukogud tavapärasest eredamalt pildile tuua. Aastaaegki on selleks igati sobiv, sest pikkadel pimedatel õhtutel on ju raamat parim sõber.
Vana aja koolilood
Kahtlemata pole raamatukogutöötajatel lihtne igal sügisel lugejate ahvatlemiseks-aktiviseerimiseks midagi uut välja mõelda, aga ometi on seda ikka ja jälle suudetud teha.
Arvutuslükati, tindine puupinal, lauatükile sarnanevad suusad…
Tabivere raamatukogus on näiteks praegu väljas huvitav näitus kunagistest koolitarvetest, pealkirjaks Vana aja koolilood. Üsna ruumika riiuli täidavad eri aegade aabitsad, leiab ka möödunud sajandi kaheksakümnendatel kasutusel olnud koolivormi, sellised suusad, millega tänapäeva koolijüts poleks ehk nõus sõprade vaateväljagi ilmuma, ja palju muud säärast kraami, mis noortes uudishimu, vanemas põlvkonnas aga nostalgiat äratavad.
Kirjapressi tõsimeelset tarvitamist mäletavad ehk praegu need, kel vanusenumber kaheksakümmend ja enam, arvelauanuppe klõbistama õpetati koolis siiski veel ka neljakümne aasta eest, arvutuslükati liigitab Vikipeedia mehaaniliseks analoogarvutiks, kuid poole sajandi eest kooliteed alustanud mäletavad sellega tegutsemist väga uduselt. Keskkooliprogrammis oli lükati tarvitamine küll veel sees, aga eriti sooje suhteid sellega küll ei tekkinud.
Kui koolitarbed, pildiga ranitsad ja umbes neljakümne aasta eest moes olnud rõivad on enamasti pärit Tabivere raamatukogutöötajate Anne Aunapi ja Tiina Tederi koduarhiividest, siis aabitsaid saadi laenuks ka Tabivere vallamuuseumist. Kõige vanem neist, 1949. aastal trükist tulnu, on muide muuseumi asutaja Andu Uusi isiklik.
“Andu andis näitusele ka lükati, arvelaua, pinalid, tahvlikese, lahtise sulega sulepea, tindipoti ja muud. Oleme talle koostöö eest väga tänulikud, ka varem oleme saanud temaga museaale vahetada,” rääkis Tiina.
Ei unustata traditsioonegi
Loomulikult kuuluvad raamatukogupäevade juurde ettelugemistunnid. Kes siis ei teaks, et see on läbiproovitud moodus raamatu vastu huvi äratada.
Kui tavaliselt on Tabivere raamatukogu töötajad käinud koos koolilastega lasteaialastele rühmades ette lugemas, siis tänavu käisid lapsed rühmade kaupa ise nende juures külas.
“Möödunud nädala lõpus, esimese õppeveerandi viimasel päeval oli põhikoolis teadlaste öö, ja nagu juba kombeks saanud, ootasime neid õhtupimeduses ka raamatukokku, nii näituse kui lugemisvaraga tutvuma,” rääkisid Anne ja Tiina.
Siin sai muu hulgas proovida mobiiltelefoni “ürgaegset” varianti, mis oli meisterdatud tühjadest jogurtitopsidest ja nöörist. Raamatukogutöötajate kinnitusel pakkus selline audioefekt tänapäeva “itilastele” nii suurt huvi, et telefon anti neile koolimajja kaasa. Samuti oli lastel põnev proovida, kui hästi on kuulda ühest nurgast teise räägitav jutt, kui topsi või purki “kõlakojana” kasutada. Kes terane oli, sai Sangaste lossi efekti kogeda küll.
“Meil oli ette valmistatud ka väikese “kiiksuga” viktoriin, mille küsimustele vastamine tekitas üksjagu elevust,” lisas Tiina.
Nagu juba mitmeid aastaid, korraldatakse tänavusel teemadekaadilgi “pimekohtinguid” raamatuga. See tähendab, et lugeja saab koos valitud kirjavaraga kaasa ka ühe paberisse pakitud teose, mille “isikuandmed” selguvad alles kodus. Et käsil on noorte- ja lastekirjanduse aasta, valiti ka “pimekohtinguks” just seda liiki raamatuid.
Endiselt on kombeks kutsuda raamatukogupäevadel külalislaenutajaiks tuntud inimesi. 20. oktoobril proovis Tabivere raamatukogus seda ametit noorsootöötaja Marianne Luik.
KAIE NÕLVAK
