Välja olid pandud soki- ja kindapaarid, järjehoidjad, guasijoonistused, omapäraselt kaunistatud klaasnõud. Selgus, et üsna tavalisest pudelist saab osavate käte abiga ?nahkanuma? või värvilise aknakaunistuse. Pudeli atraktiivseks muutmiseks kõlbas tavaline takunöörgi.
Klaasimaali, nahkehistööd, kudumist, puutööd ja muudki näputööd saavad Tabiveres ja Maarjas Külliki Jürgensoni juhendamisel õppida Tabivere valla töövõimetuspensionärid, kes on selleks saanud eriarstilt suunamise.
Valla sotsiaaltöötaja Liis Härmaste algatusel loodi tänavu juulis Tabivere Sotsiaalkeskuse allasutusena töötav päevakeskus, kus aktiivsemast elust kõrvale jäänud töövõimetustunnistusega inimesed saaksid koos käia, omavahel suhelda ja näputööd teha.
Praeguseks on sellise seltsielu tarvis sisustatud ruumid nii Tabiveres kui ka valla teises servas Maarjas.
Tabiveres kasutatakse selleks korterelamu keldrikorrusel asuvat kolhoosiaegset kaminaruumi, Maarjas elatakse lahedamalt ? seal on ühiseks tegutsemiseks sisustatud kahetoaline korter.
Päevakeskuse tegevus- ja juhenduskulud katab sotsiaalministeerium, olmekuludeks eraldab raha Tabivere vald.
Liis Härmaste sõnul on ta väga rahul, et vallavalitsus tema algatust igati toetas ja asutuse tegutsemiseks raha annab. Samas tunnistab sotsiaaltöötaja, et käsitöörühma olmetingimused vajaksid kindlasti parandamist, eriti Tabiveres. Tehakse ju esimesi samme sellel alal, hiljemalt kevadeks loodetakse kõik plaanivõetu vallavalitsuse abiga korda saada.
Nädala kolmel esimesel päeval ootab Külliki Jürgenson oma juhendatavaid Tabiveres, neljapäeviti ja reedeti aga Maarjas.
Osalemine on vabatahtlik
Külliki Jürgensoni sõnul on suunamine päevakeskusse praegu 24 valla elanikul, et aga teiste seltsi tulek on vabatahtlik, on osalejaid praegu kokku 14.
Külliki lisab ka, et grupiga liitunu ei pea tingimata kohe isetegutsema hakkama. Ta võib ainult teiste toimetamist jälgida-uudistada. Ja kui ikka klaasimaalimise või mõne peenema ja kannatlikkust nõudva näputöö vastu huvi ei teki, on väga suur asi seegi, kui koos õpitakse ära nõelumine või nööbiõmblemine. Päevakeskusse võib tulla hommikul kell 9 ja olla seal kella 4ni pärastlõunal. Kuigi käsitöötoas on ka võimalus kohvi ja teed teha, käiakse vahepeal lõunal ? kodus või Tabiveres ka sotsiaalmajas, kus ongi mõne ringiliikme päriskodu.
Igaühel oma lemmikala
Päeval, mil Liis Härmaste seltsis Tabivere osavnäppe külastan, on parajasti lõunatund. Kardinate, istmekatete ja ka käsitöödega hubasemaks muudetud toas nokitseb juhendaja Külliki üksi, nuputades, kuidas mustadest ja kollastest naha- ja kangaribadest mesilast meisterdada saaks. Vaatame ringi ja tutvume töödega, mida jagub nii seinariiulile, lauale kui diivanile. Toekas jalapink ja lillepostament on leidnud koha diivani kõrval.
Igal käsitöömeistril on üldjuhul oma lemmikala. See, kelle käes nahatükk põrmugi püsida ei taha või riideribadest loomake ellu ei ärka, teeb lausa imet pintsli ja värvidega. Joonistamisest mitte eriti hoolivale inimesele istub aga näiteks puutöö.
Tabivere rühma liikmetest toob Külliki esile Ülot, kes nahakleepimises osav, Külli lemmikala on aga joonistamine. Tema piltide kohta ütleb Liis Härmaste, et tundes Külli elusaatust, ütlevad tema joonistused psühholoogile nii mõndagi. Henri on aga meelsasti nõus nii joonistama kui kleepima.
Kohvilaua kohale seinale on kinnitatud ühistööna valminud plakat kirjaga Palju õnne!
Värvilisest paberist välja lõigatud lilledel on kirjas ringiliikmete nimed ja sünnipäevad. Külliki ja Liis jutustavad, et sünnipäevade tähistamiseks on neil välja kujunenud kindel rituaal. Sünnipäevalaps toob tordi. Vajadusel abistatakse teda selle tellimisel ja kohaletoomisel. Koos meisterdatakse kena kaart, kuhu kõik õnnitlejad oma nime kirjutavad. Omatehtud käsitöödest valitakse välja üks sünnipäevalapsele kinkimiseks. Koos süüakse torti, juuakse kohvi ja teed ? ja ongi päev nii hällilapsele kui ka õnnitlejatele rõõmsamaks muudetud.
Vahepeal jõuab lõunalt tagasi sotsiaalkeskuse elanik Külli, kes on täna eriti särav, enda ja kogu maailmaga rahul. Tal on nimelt järgmisel päeval sünnipäev. Selleks puhuks kohalikku kauplusse tellitud tort on välja ostetud ja hooldekodu külmkappi paigale pandud ? homset tähtsat päeva ootama.
Oluline on kuhugi kuuluda
?Ka töövõimetu inimene ei tohiks mingil juhul jääda koju nelja seina vahele,? on Liis Härmaste veendunud. ?On väga oluline kuhugi kuuluda, mingi seltskonna liige olla,? lisab ta ja nendib samas, et loomulikult on õnnelikud need inimesed, kellel see kodu on ja kelle eest seal hoolitsetakse. Sest kaugeltki võõrad ei ole sotsiaaltöötajatele ka lausa kodutuse-probleemid, kui inimene on nii rängalt oma eluga puntras, et tal üleöö ei olegi kuhugi minna.
?Just täna hommikul kerkis mu ette selline probleem, et ei tea veel praegu, kuhu inimene panna, võta või õhtul enda juurde koju,? tunnistab Liis.
Tema sõnul elab vallas tegelikult veel selliseid inimesi, kes on arsti poolt töövõimetuks tunnistatud, aga kes võiksid paaril korral nädalaski teiste seltsi tulla. Haigeks tunnistatud ja aktiivsest elust kõrvale jäänud inimese niikaugele saamiseks on vaja aga temaga korduvalt vestelda, isegi mitu korda tema pool käia ja veenda. Liis tunnistab, et alati ei jätku selle jaoks aega ega energiat.
Sotsiaaltöötajate mureks on ka inimesed, kes küll omaette elavad, kuid kellel igapäevaste majapidamistöödega raskusi. Liis Härmaste sõnul tegelevad nad koos Külliki Jürgensoniga jõudumööda sellegi probleemiga. Käiakse abivajajate kodudes, keedetakse-koristatakse-nõelutakse koos nendega. Abistajad ütlevad, et see, kui hoolealune hõlpsasti õppust võtab ja mis kõige tähtsam ? edaspidi ise oma majapidamisega hakkama saab, ongi selle töö eest kõige suurem tasu.
KAIE NÕLVAK
