“Miks peab majandus üldse kogu aeg kasvama?” küsiti mu käest ühes koolis, kus Eesti majandusarengute teemalist tundi andmas käisin. Vastus sellele küsimusel on tegelikult hästi lihtne. Kui eesmärgiks on elujärje paremaks muutmine, aasta-aastalt kosuvad sissetulekud, suuremad pensionid ja nende inimeste toetamine, kellel abi vaja on, siis on kasvav majandus ainus viis seda kõike tagada.
Rängale, kogu maailma räsinud majanduskriisile reageeris Eesti eelmisel aastal kiirelt. Riigieelarve positsioone korrigeeriti parlamendis kokku 20 miljardi võrra. Avaliku sektori igapäevased kulud tõmmati kokku. Olukorras, kus erasektori investeerimisvõime ja -soov oli halvenenud majandussituatsioonis tagasihoidlik, suurendas riik omapoolseid investeeringuid väga suures mahus. Ka järgmisel aastal investeerib riik üle 16 miljardi krooni – uute teede ehitus, koolide, päästedepoode, tervishoiuasutuste renoveerimine on otsene tugi töökohtade säilimisele ja tekkimisele.
Kas makrokeskkonna elujõulisena hoidmise nimel tehtud pingutused on Eestis olnud õiged? Kolmandas kvartalis kasvas Eesti majandus aastases võrdluses 4,7 protsenti. Majanduskasvu vedav eksportkäive jõudis septembris kahe aasta kõrgeimale tasemele, aasta taguse ajaga võrreldes kasvas eksport 2010. aasta septembris 40 protsenti. Ligi kaks ja pool aastat kestnud jaemüügi langus pöördus kaks kuud tagasi samuti esmakordselt väikesele tõusule.
Need kõik on ettevaatlikud märgid sellest, et majanduskriis hakkab seljataha jääma. Eelarvesse laekuv maksuraha andis parlamendile võimaluse teha 2011. aasta riigieelarve puhul kõrge investeeringutetaseme hoidmise kõrval veel üks oluline otsus: toimetulekupiir, mis oli ilmselgelt ajale jalgu jäänud, tõuseb 2011. aastal 20 protsendi võrra.
Toimetulekupiiri tõstmine on oluline nende inimeste jaoks, kelle majanduslik seis on kõige raskem, kes on hetkel kõige tundlikumad. See on olnud pensionide eest võitlemise kõrval sotsiaalminister Hanno Pevkuri poolt parlamendis kõige sagedamini tõstetud teema.
Toimetulekupiir on summa, mis peab inimesele kätte jääma pärast seda, kui ta on tasunud eluasemega seotud kulud, sealhulgas kütte-, elektri- ja veearve. Alates 1. jaanuarist 2011 on summa, mis näiteks ühe vanema ja ühe lapsega peres pärast eluasemega seotud kulude mahaarvamist kätte peab jääma, 2160 krooni. Kui kätte jääv summa on väiksem, on inimesel õigus kompenseerivale toimetulekutoetusele. Kas see on piisav?
Kindlasti on neid, kes on ka toimetulekupiiri tõstmise otsuse peale rahulolematud. Kuid riigi rahakotiga on juba kord nii, et kulutada pole kunagi võimalik rohkem, kui maksumaksjad sinna raha toonud on. Seda viimast tahaks muide meenutada sellele poliitikule, kes hiljuti korraldas suurejoonelise kampaania, kiirnuudlitest ja teest toitumisega.
Poliitikute nälgimine Eestit edasi ei aita, uusi töökohti ei loo. Pigem on selline näidend abivajajate suhtes samamoodi solvav, nagu solvab töötuid nende kutsumine külma ilmaga pikkadesse töötaotlemisjärjekordadesse, et “efektseid” pilte hiljem poliitilistes kampaaniates kasutada.
Järgmise aasta eelarvega kasvav toimetulekupiir on hea näide kahest asjast. Esiteks — tegu on võimuliidu ja opositsiooni hea koostöö tulemusel sündinud otsusega. Ja teiseks — kui üks minister on nii järjekindel, nagu sotsiaalminister Hanno Pevkur toimetulekupiiri tõstmise vajaduse põhjendamisel oli, on võimalik keeruliste aegade kiuste olulisi ja õigeid otsuseid teha. Kuid eesmärgiks peaks parlamendis olema siiski see, et toimetulekupiiril elavaid inimesi oleks Eestis võimalikult vähe. Korras rahandus, soodsad ja lihtsad võimalused ettevõtlusega tegelemiseks ja töökohtade loomiseks toetavad majanduse uut kasvu, mis omakorda toetab olulisimat eesmärki – Eesti inimeste elujärje paranemist.
i
KEIT PENTUS, Riigikogu aseesimees, Reformierakond
