Hiljuti tuli mu algkoolis õppiv lapselaps koju ilusa suureõielise kollase gerbera ja kahe punase tulbiga. Küsin, kes kinkis. Tema vastas, et võttis prügikastist….
Päästis enneaegsest surmast? Olen näinud koolide lõpupidude ajal suurtest bukettidest põrandale pudenenud lilleõitest kirendavaid koridoripõrandaid, filmidest näinud, kuidas soovimatute austajate ülimalt suursugused lilleseaded otsejoones prügikasti lendavad… Lilleõisi peetakse ilu ja õrnuse sünonüümiks ja seda nad ju oma üürikese eluea tõttu ongi? Miks me dekoratiivtaimi kasvatame? Ikka selleks, et ilu oleks rohkem, samas on lillede kinkimisel tähendus, sõnum, sümboolika…
Prügikasti viskame sellegi? Samas kohtab alatut lillede “ärandamist”, näiteks nende varastamist surnuaialt. Ühes Remarque romaanis oli juhtum, et krematooriumi lähedal lillekaupluses olid müügil lilled, milles inimene tundis ära need, mis ta oli toonud hiljuti oma kallile lahkunule…. Kellegi äriidee?
Tõnu Ots kõneleb neljapäeviti Vikerraadios psühholoogia teemadel tihti väga huvitava nurga alt. Jäi meelde tema resoluutne arvamus lemmikloomade kinkimise kohta: seda ei tohi kunagi teha üllatusena, et vaat kui tore, siin on sulle papagoi!
Kõik elus vajab ju hoolitsust ja sobivat eluaset, ka siis, kui need on kingitud, ja eriti siis. Lillede puhul on lihtsam, vajavad nad ju oma elueaks vaid vaasi ja vett! Iga kingitud õis väärib ju seda? Hoiame seni vaasis, kuni ilmneb närbumise märke.
Kas on meie elu nii kiireks läinud, et meil pole sedagi aega, et lilled paika panna, neile vahel pilk peale visata, ehk mõni mõttekegi mõlgutada? Imetleda ei jõua, ainult kasvatada või osta märkame?
Vaadates suurpoodide seemneriiuleid, saan järeldada, et iluaiandus aina laieneb, sorte muudkui aretatakse. Kas rõhume ainult uudsusele ja üllatusmomendile? Aga mõnedes taluõuedes on veel alles ei tea mitmendat põlve tagasi kasvama pandud pojengid, liiliad, murtudsüdamed. Vahel on neid paljundatud uute kodude ümbrusse ja siis mainitakse uhkusega, et esivanema taimest kasvatatud puhmas! Minul endal ei ole küll taluaeda jäänud vanast ajast muud kui mõni korpastüveline õunapuu, talijorjenid ja võimatult palju siniliiliaid. Need viimased ongi mulle kõige suuremad kevadekuulutajad, nende karget tooni ja olemust sai lapsepõlves nähtud ja kohe maapinna lähedalt uuritud ja siiani on see tunne meeles ja tänavaäär, kus stsillad sinetasid!
Galileo saates näidati, kuidas Indias on prahikoristus praktiliselt perede ettevõtmine, millega kehvalt ära elada saab. Üks tubli naine asutas seal vanadest kilekottidest uute kottide valmistamise firma. Käsitsitööd on ikka palju, aga pere, kes enne sai oma töö eest päevas ühe korra süüa, saab nüüd kaks söögikorda. Saksamaal on sellised kotid päris moes ja maksavad 30 eurot tükk.
Lilleõite ümbertöötlemine käib teadagi, kuidas: lõpuks viin need biojäätmete prügikasti. Seni aga on tore näha päikesekollast gerberaõit aknal, kui vahepeal palju lubanud päike koju tööluusi tegema jäi…
i
EHA NÕMM
