Eile õhtul süttisid Jõgeval Betti Alveri pargis taas küünlad. Luulepäevadele ehk Tähetunnile tulnud tegid sel moel tänukummarduse siit pärit poetessile, kelle auks ja mälestuseks see üleriigiline koolinoorte kultuurisündmus juba kaheksateistkümnendat korda teoks saab.
Tänavune Tähetund keskendub eesti pagulasluulele. Selline valik tehti nii Teise maailmasõja lõpus Rootsi siirdunud Bernard Kangro mälestuseks, kelle sünnist septembris sada aastat möödus, kui eesmärgil noortele neidki poeete lähemale tuua, kellest koolitundides pealiskaudsemalt juttu tehakse.
Luulepäevade võõrustajad ehk kooliteater Liblikapüüdja on ise Tähetunniks kaks lavastust ette valmistanud. Neist lustlikum põhineb Kalju Lepiku ja Arno Vihalemma tekstidel, teine aga Gustav Suitsu luuletusel “Kerkokell”. Viimatinimetatu on eestlastele kahtlemata väga hingelähedane ja seda teavad peast paljud needki, kes end suureks luulesõbraks ega –tundjaks ei pea.
Alveri luuletuses “Tähetund”, mis nii tema luulekogule kui luulepäevadele nime andnud, küsitakse: “Miks tulukene tuisuööde kestel/ ei kustunud, ei kustu inimestel?”
Miski on siin elus igale inimesele püha ja õnneks on meil kõigil lisaks ihule ka hing. See on vastusevariant poetessi küsimusele.
20. november 2010
