Meie maakonnas on kombeks saanud, et enne jõuluvana tulevad Idad. Mitte küll kõigile, vaid neile raamatukogutööga ja raamatutega seotud inimestele, kes selles valdkonnas aasta jooksul teistest enam silma on paistnud. Tunnustus-Idad anti nende vastseile omanikele üle Vaiatu rahvamajas, kus neljapäeval maakonna raamatukogutöötajate traditsioonilist aastalõpuseminari peeti.
Tänavune aasta on rõõmsailmelistele ja punapäistele Idadele ehk Ingrid Juuse loodud nukkudele eriline selle poolest, et seekord pole nende hulgas Elutöö-Idat, sest keegi kogu (või peaaegu kogu) oma tööinimeseea raamatukogutöötaja ametit pidanutest ei lähe pensionile. See on loomulikult positiivne, sest raamatusõpradele üldjuhul meeldib, kui miski selles muutlikus maailmas püsiv on ja neid raamatukogus aastaid ikka üks ja sama lahke inimene ootab, kellega kirjandusest, kuid mõnikord ka muust rääkida. Tuleb ette, et on põhjust midagi kurtagi, ja kuigi otsest lahendust oma murele ei saa, tundub see jagatuna kergem. Saladus pole seegi, et paljud lapsed raamatukogutädi oma heaks sõbraks tunnistavad. Sest kui mitu tundi bussi oodata tuleb, et lõpuks koju päevamuljeid jagama jõuaks, on ju nii hubane, kui kellelegi kõige põletavamad uudised kohe ära rääkida saab. Ja loomulikult saadakse nii rikkalike raamaturiiulite vahel kergemini sõbraks ka kirjavaraga.
17. detsember 2011
