Eestis on taarat ajast aega kogutud. Esmapilgul võibki tunduda, et kümme aastat tagasi loodud taarapunktide võrgustik toimis. Arvud näitavad, et 2001. aastal suudeti kokku koguda 12 protsenti müüdud joogipakenditest, aga 2009. aastal 78 protsenti.
Pandiga tagatud taara kokkukogumine on kallim, kuid see-eest kogutakse see tõepoolest kokku ning suunatakse taaskasutusse. Mäletan lapsepõlvest elufilosoofiat, et kes kopikat ei korja see rublat ei saa. Asendame kopikad-rublad sentide ja kroonidega (varsti eurodega), kuid põhimõte kestab ikka edasi. Rahaline motiveerimine taara tagastamisel töötab vaieldamatult.
Taara kogumisega teenitakse lisaraha
Eestis kehtiv pandipakendi kogumissüsteem on sarnane Põhjamaades, aga ka näiteks Saksamaal toimivaga. Iga tootja või importija, kes vastavalt toodab või toob maale kaupa, mida pakendatakse pakendimärgiga taarasse, peab osalema pakendi kokkukogumises. Selleks on moodustatud eraldi organisatsioon – OÜ Eesti Pandipakend, mis korraldab pandiga tagatud taara kokkukogumise ja taaskasutusse suunamise. Tootjad ja importijad ostavad pandimärgi ning maksavad Pandipakendile käitlustasu, mis katab taara kokkukogumise kulud. Tarbija maksab kaupa ostes ka pandi eest ning see raha tagastatakse, kui ta pakendi tagasi toob. Lihtne ja arusaadav.
Kui tarbija ise ei viitsi pakendit tagastada, siis leidub küllalt huvilisi, kes pandiga tagatud taara kogumisest lisaraha teenivad. Nii ongi tagastatavate pakendite kogused pandisüsteemis väga suureks paisunud. Eelmisel aastal koguti esialgsetel andmetel plastikpakendeist kokku 90 protsenti, ühekordse kasutusega klaaspakendeist 87 protsenti, metallpakendist 55 protsenti. Keskkonnahoiu aspektist väga toredad numbrid, sest seetõttu on keskkond meie ümber puhtam.
Ettevõtjad näevad aga ka teist külge ehk rahalist poolt. Tootjate ja maaletoojate sõnul on pandipakendi süsteem kulukas. Eesti Pandipakendile tuleb lisaks pandimärgi ostmisele maksta sugugi mitte madalat käitlustasu, väidetavalt on lepingutingimused ühepoolsed, trahvid suured, maksetähtajad lühikesed jne. Osa ettevõtjaid näeb, et konteinerkogumise süsteemis saaks nad odavamalt oma kohustused pakendite kokkukogumises täidetud.
Lätis ja Leedus pole pandisüsteemi
Vaatamata kogu headusele, on süsteemil ka lahendamist vajavaid probleeme.
Euroopa Komisjoni seisukoha järgi ei tohi pandimakse kohustus sõltuda mitte pakendi sisust, vaid ainult pakendist ehk ühesugusele pakendile peavad kehtima samad reeglid. Meil aga kohtab poeletil samast materjalist pakendis kaupa, millest osal on pandikohustus, teisel mitte. Pandi alla käivatele tooterühmadele tuleb teha inventuur. Samas tuleb meeles pidada, et iga kauba lisamine pandi alla kasvatab hinda pandimärgi ja kasvavate tootjakulude ulatuses.
Suured tootjad kasutavad mitme riigi turu jaoks korraga trükitud etikette ja seepärast müüakse ka Läti, Leedu turul Eesti pandimärgiga tooteid. Kui pakend tuuakse seadusevastaselt Eestisse, peab meie tootja mujal müüdud taara kinni maksma. Probleemi ei oleks, kui Läti ja Leedu oleks samuti pandisüsteemile üle läinud, nagu 2003. aasta kolme riigi keskkonnaministrite kohtumisel kokku lepiti. Aga kahjuks ei ole seda juhtunud. Keskkonnainspektsioonil tuleb pakendite ebaseaduslikule sisseveole piir panna.
Saastaja maksab
Pakendite import on kui medali üks külg. Teisest küljest toob Euroopa Komisjon oma vastavas teatises esile, et riikide pakendite korduvkasutuse süsteemidel võib küll olla positiivne mõju keskkonnale, kuid need meetmed võivad lõhestada siseturgu. Kui ettevõtja tegutseb mitmes liikmesriigis, siis võib ühe liikmesriigi pakendite korduvkasutuse süsteem takistada tal teise liikmesriigi turul osalemist. Kui pakendisüsteemid on erinevad, ei saa ettevõtja müüa sama kaupa igas riigis samas pakendis, vaid peab tegema kulutusi, kohandamaks pakendit liikmesriigi nõuetele. Eesti Pandipakend pakub ettevõtjale kahesugust käitlustasu — odavamat siseriiklikku ja kallimat rahvusvahelist. Väidetavalt võib tegu olla kaupade vaba liikumise põhimõtte rikkumisega, mis vajab eraldi analüüsi.
Keskkonnahoius kehtib põhimõte, et saastaja maksab. Seega on üldpõhimõttena õige, et ettevõtjad ja tarbijad peavad pakendiga seotud kulud tasuma. Samas peab süsteem olema säästlikult kulupõhine ja mitte koormama liigselt ei ettevõtjat ega tarbijat.
Lõpetuseks tahan öelda, et taara koht on siiski taaraautomaadis, mitte metsa all.
iii
TÕNIS KÕIV, Riigikogu liige, Reformierakond
