Võrdlus võib mõne meelest olla kohatu, aga Betti Alverile pühendatud luulepäevadele Tähetund ja Tuulelapsed ning Alo Mattiiseni muusikapäevadele mõeldes tuleb meelde “Vahva sõduri Švejki juhtumistest” pärit hüpotees, et maakera sees on veel teine ja palju suurem maakera. Väikese, unisevõitu ja üpris kodukeskselt mõtleva Jõgeva seest koorub nende iga-aastaste sündmuste ajal samuti välja justkui üks teine, mastaapidelt ja vaimselt haardelt hoopis suurem linn.
Ootamatu vaimse avardumise kutsuvad esile sajad ärksad koolinoored, kes Alveri- ja Mattiiseni-päevade ajal kultuurikeskuse, gümnaasiumi ja kogu muu linnaruumi täidavad. Veel täiendavad linna ajupotentsiaali neil päevil noorte juhendajad ja zhüriiliikmed. Viimaste hulgas on ikka Eesti kultuurielu võtmepositsioonidel seisvaid inimesi olnud ning nii mõnigi neist on tänu Tähetunnile, Tuulelastele või Alo-päevadele Jõgeva fänniks kujunenud. Nooredki võtavad siit lahkudes kaasa teadmise Jõgeva linnast kui kohast, kus tehakse midagi suurt ja ilusat ning kuhu ikka ja jälle tulla tahetakse — selleks, et heade sõpradega kokku saada ning koos nendega vaimselt kasvada.
Emakeele- ja kirjandusõpetajad — aga just seda ametit enamik luuletruppide juhendajaid peab — saavad aga Jõgevalt kaasa uusi mõtteid ja impulsse. Luule käsitlemine kirjandustundides on ka kindlasti lihtsam, kui klassis on mõni Tähetunni karastusega noor luule-ekspert.
21. november 2009
