Suvised hetked piltidel

Kui õues võtab hoogu kevad, siis Jõgeva kultuurikeskuse galeriis algas märtsikuu esimesel päeval juba suvi: seal avati Anne Aaspõllu maalinäitus “Suvised hetked”. “Olen õpetaja ning maalimiseks jääb mul aega ainult suvel,” põhjendas autor oma näituse pealkirja.

Anne Aaspõllu õpetab Märjamaa muusika- ja kunstikoolis maali, aga vajaduse korral ka joonistamist ja kompositsiooni. Kunstiõpetaja diplomi sai ta 1991. aastal Tallinna Pedagoogilisest Instituudist ehk praegusest Tallinna ülikoolist. Seal olid talle kunstivallas olulisemateks teenäitajateks Mari Roosvalt (maal) ja Peeter Ulas (joonistamine ja kompositsioon).

Pärast instituudi lõpetamist pidas Anne Aaspõllu tosin aastat maalimispausi, keskendudes ainult õpetamisele. 2003. aasta suvel võttis ta aga taas ka ise pintsli kätte.

“Raplamaa kunstnike head koostööpartnerid, Läti Madona piirkonna kunstnikud tavatsevad suviti plenääre ehk vabaõhumaalimisi korraldada ning sinna ka külalisi kutsuda. 2003. aasta Madona plenäärile otsustati Raplamaalt saata just kunstiõpetajad,” rääkis Anne Aaspõllu. “Nii sattusin minagi esimest korda Madonasse. Nüüdseks olen sealsete kunstnike seltsis maalimas käinud juba kuuel suvel.”

Meri ja raba

Suur osa Anne Aaspõllu Jõgeva-näituse töödest ongi sündinud Lätis. Rohkesti on ta inspiratsiooni saanud ka Rohuküla ja Vormsi vahele jäävalt Hobulaiult, kus asub Märjamaa valla puhkebaas. Seal on Märjamaa kunstiõppurid sageli maalilaagris olnud ning siis on Anne Aaspõllu õpilaste juhendamise kõrvalt ka ise maalimiseks aega näpistanud. Sellisel teguviisil on positiivne pedagoogiline efekt.

“Kui õpetaja ainult ei jutusta, vaid ise ka maalib, siis on tema sõnal õpilaste silmis palju enam kaalu,” kinnitas kunstnik ja pedagoog.

Ta viljeleb enamasti “vana head” realistlikku maastikumaali, eelistab teistele tehnikatele õlimaalitehnikat ning tavatseb maalida otse natuurist, mitte foto abi kasutades.

“Kolme tunniga saan maali enam-vähem valmis. Kodus vaatan töö siiski üle ning viimistlen seda veel veidi: toon mõne detaili välja või annan mõnele pinnale sära juurde,” ütles Anne Aaspõllu.

Kõige enam võluvad teda mereäärsed ja rabamaastikud. Tema lemmikrabaks on kujunenud Eidapere lähedal, Rapla- ja Pärnumaa piiril laiuv Mukri raba. Mõnd selles rabas maalitud taiest võib näha ka Jõgeva näitusel. Kui Aaspõllu suurema koguse rabapilte kokku saab, kavatseb ta neist suisa eraldi näituse teha.

Maalimine on nauding

“Usun, et mu stiil on kümmekonna aastaga, mil taas maalinud olen, veidi vabamaks ja õhulisemaks muutunud. Mõningaid vanemaid töid ei saagi ma näitustele välja panna, sest need ei sobi enam uuematega kokku,” tõdes Anne Aaspõllu.

Kui läti kunstnikud hoolitsevat suvistel vabaõhumaalimistel selle eest, et neil talvel midagi müüa oleks, siis temale on maalimine pigem nauding või meditatsioon. Lõpetanud järjekordse taiese,  hõljuks ta enda sõnul justkui maapinna kohal.

Jõgevamaaga on Anne Aaspõllul mõnedki seosed. Neli aastat tagasi tutvus ta ühel mitteformaalse õppe teemalisel koolitusel Põltsamaa kunstikooli juhataja Ethel Hakkajaga ning neil tekkisid kohe koostööideed. Nüüdseks on Põltsamaa ja Märjamaa kunstiõppuritel seljataga mõnedki ühislaagrid.

“Kahe kooli õpilastel ja õpetajatel on koos huvitavam laagris olla, sest selle käigus õpitakse üksteiselt päris palju ning rühmatööd kukuvad suurema seltskonnaga palju vingemad välja,” ütles Anne Aaspõllu.

Nüüdseks on tal tekkinud teinegi jõgevamaalasest hea tuttav — nad kuuluvad koos Tiina Säälikuga Objektiiviordu nime kandvasse fotohuviliste seltskonda. Tiina kaudu saigi Anne Aaspõllu teada, et Jõgeva kultuurikeskuses üks vaba näituseaeg on. Ning pakkus välja oma maalidele jäädvustatud suvised hetked.

“Näitusi on mul olnud ka kodumaakonnas ja mujal. Möödunud aastal panin oma tööd välja näiteks Taeblasse Ants Laikmaa majamuuseumi. Seal tekkisid toredad paralleelid: ka Laikmaa oli ju õpetaja. Ning mina olen sündinud kolm päeva enne Laikmaa sajandat sünniaastapäeva,” ütles Anne Aaspõllu.

Tema Jõgeva näitus (täpsemalt näitusmüük) jääb Jõgeva kultuurikeskuses avatuks kuu lõpuni ning peale õlimaalide näeb seal maalitud portselani.

i

RIINA MÄGI

blog comments powered by Disqus