Viimase poolsajandi jooksul on Eestis järjestikku olnud kaks rekordsooja suve – 2010. ja 2011. aastal. Vahe on vaid selles, et kui mullu oli juulikuu väga palav, kuid juunikuu keskmisest isegi jahedam, siis tänavu olid kõik suvekuud ühtlaselt soojad.
Kui Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituut (EMHI) tegi 1. septembril ajakirjanduse palvel kokkuvõtteid 2011. aasta suvest, protesteerisid paljud – suve lõpp saabub teatavasti alles 23. septembril kell 12.04!
Tegelikult kasutatakse lisaks astronoomilistele aastaaegadele ilmateadustes veel ka nn meteoroloogilist suve, mis põhjapoolkeral kestab juunist augusti lõpuni. Kuude kaupa arvestatud aastaaegadega on lihtsam võrreldavaid kokkuvõtteid teha.
Veidi keerulisem on lugu klimaatilise suvega. Klimaatiline suvi kestab seni, kuni ööpäeva keskmine õhutemperatuur püsivalt 13 soojakraadi ületab. Tänavu algas klimaatiline suvi Tartumaal 20. mail ning kestab veel praegugi. Seni pole olnud ju ühtegi öökülma isegi maapinnal!
Soojakraade nagu mullu
Paljudele tundub üllatavana, et tänavune Eesti kolme suvekuu keskmine õhutemperatuur (18,1 soojakraadi) tuli täpselt sama, mis mullugi. Seega on meil vähemalt viimase poolsajandi jooksul olnud järjestikku kaks rekordsooja suve. Vahe on vaid selles, et mullu oli juulikuu väga palav, kuid jaanikuu näit jäi isegi pikaajalisele keskmisele ehk normile alla. Tänavu olid aga kõik suvekuud ühtlaselt soojad.
Kõige palavam oli tänavu suvel Kihnus ja Võrus (kolme kuu keskmine 18,8 kraadi); külmemad paigad asusid põhjarannikul Paldiskis ning Kundas – keskmine 17,4 soojakraadi. Peale õhu jaheduse segas sealsete elanike ning puhkajate suvemõnusid nn süvaveekerge – idatuul kergitas pinnale väga külma vee.
Äsjase suve kõrgeim õhutemperatuur (32 kraadi) jäi mullusele tunduvalt alla. Mäletatavasti mõõdeti 2010. aasta 7. augustil 35,4 kraadi, mis jäi vaid 0,2 kraadi võrra alla Eesti kuumarekordile aastast 1992.
Kirju sademetepilt
Tänavune suvi jäi paljudele meelde põuasena; paljudele aga sooja, kuid vihmasena. Kõik sõltub sellest, millise mätta otsast ilma vaatame. Näiteks sadas juulikuu kolmandal dekaadil Väike-Maarjas pea nelja päevaga alla 130 mm vihmavett ehk 4,3 korda normist enam. Tallinnas sadas ööpäevaga 81 mm; samas jäid Tartu ja Tooma oma kolme-nelja millimeetriga päris kuivale.
Eesti keskmine sademete kogus ei olnud eriti suur – 235 mm kolme kuuga (2010. aastal oli see 254 mm). Kõige enam sadas Väike-Maarjas (310 mm). Umbes 45 kilomeetrit lõuna poole asub aga selle suve kõige kuivem paik – Jõgeva (139 mm).
See on järjekordne näide, kuivõrd muutlik on sademete jaotus suvisel Eestimaal. Pea igal aastal paistab see sesoon silma oma kirju sademetekaardiga. Näiteks sadas kauge 1955. aasta augustis Tartu aktinomeetriajaamas (praeguse Lõunakeskuse kohas) alla 20 mm vihma, mõni kilomeeter kaugemal, Ülenurme lennuväljal, vaid kaheksa mm. Aasta pärast olid kuu vihmakogused vastavalt 71 ja 31 mm.
Seega on sünoptikuil suvel väga raske ennustada, kus täpselt tuleb hoogsajuga maha järgmise päeva vihmaports. Rääkimata sellest, et teaksime ette, kui suur see ports on.
Lohutuseks on vaid see, et ka kaugete riikide ilmamasinad, mis nagu automaadid arvutavad ilma pea iga Eesti küla jaoks, ei tunne meie kohalikke tingimusi paremini. Ikka prognoositakse hoo-(äikese)vihmade sadu “kohati, paiguti ja ajuti”.
Ilmalehekülg http://www.gismeteo.ru/ lisas kümmekonna aasta eest oma prognoosidele olulise lause: “Kui te ei ole rahul meie ennustustega, jälgige ka kohalike sünoptikute prognoose – nemad tunnevad oma piirkonna kliimatingimusi paremini!”
i
KÜLLI LOODLA, EMHI ilmavaatluste osakonna juhataja
