Kuigi aasta algust ametlikult südatalvel tähistame, võiks aastaringe lugeda ka jaanist jaani. Sest koos astronoomilise suvealgusega seiskub päevade pikenemine, mis lehekuu viimastel nädalatel sellise hoo sisse saab, et enne pööripäeva tõdeda võime: pimedat aega polegi. Linnud ei raatsi laulmist lõpetada, lapsed ei taha õigel ajal magama minna ja tõsimeelsed täiskasvanudki istuvad veel öötundidel ärkvel, et nautida aega, mis meie laiuskraadil nii üürike. Tõepoolest, kui jaanituled kustunud, lendab veel mööda paar kiiret nädalat ja juba ongi ööd mustemad. Uus päevadering hakkab taas tasahilju pimedusele vastu rühkima.
Küllap seepärast üritamegi jaanilaupäeva saunast, lõkketulest ja öisest tantsust-trallist justkui viimast võtta, sest tunneme midagi helget taas käest kaduvat. Pealegi on meil siin Eestimaal sel ajal alati põhjust topeltpidu pidada: jaanilaupäeval tähistame ka võidupüha.
On suur õnn, kui igaühe suvealgusepidu selliseks kujunebki, nagu ta seda soovis ja ehk juba jõulust saati ette planeeris. Kui ühe tule juurest teise juurde sõidetakse kaine peaga ja jäävad tegemata muudki lausrumalused.
Samas soovime, et kõik aasta valgeimat, õiterohkeimat ja lootusrikkaimat aega sel moel tähistaksid, et argipäeva naastes poleks tunnet kui karjapoisil Tammsaare “Tähtsas päevas”, et midagi kauaoodatut liivana läbi sõrmede voolas.
Homme kell 8.45 algab suvi.
20. juuni 2009
