“Ma ikka veel ei usu, et siinsamas Põltsamaal nii head kunsti näha saab,” ütles Põltsamaa kunstiseltsi eestvedaja Ethel Hakkaja, kui seltsi poolt Põltsamaa lossihoovi rajatud galeriis pART Jüri Kase taieste keskel ringi käis, ise rahulolust pakatades.
Jüri Kase suuremõõtmelised abstraktsed lõuendil akrüülmaalid, väiksemad õlimarkeriga paberile joonistatud pildid ja maalingutega kaetud vineerist objektid on galeriis pART üleval juba märtsi algusest ja näha saab neid veel 3. aprillini ehk tuleva nädala reedeni. Näitus kannab ühelt näitusetöölt laenatud pealkirja “Põltsamaa polonees”.
Jüri Kase taieseid peab Ethel Hakkaja pööraselt headeks mitte niivõrd sellepärast, et nende autor oli ainus Eesti kunstnik, kelle tööd valiti möödunudaastasele rahvusvahelisele Pekingi biennaalile „Värvid ja olümpia” („Colors and the Olympics”), või sellepärast, et teda on tunnustatud Eesti Kunstnike Liidu aastapreemia, Kristjan Raua aastapreemia, Eesti Vabariigi kultuuripreemia ning Ado Vabbe stipendiumiga, vaid eelkõige sellepärast, et Jüri Kasel on tema meelest absoluutne kompositsioonitaju. Just nii, nagu mõnel muusikul on absoluutne kuulmine.
„Tal on sisse kodeeritud intuitsioon, mille ajel ta maalides tegutseb. Ma ei usu, et sellised ülimalt harmoonilised pildid tal mõtlemise tulemusena sünnivad,” arvas Ethel Hakkaja. „Ükskõik missuguse nurga alt või mispidi neid töid vaatad või missugust tükki lähemalt uurima hakkad — ikka on ilus. Ning kuigi hea tahtmise juures leiab Jüri Kase maalidelt ka mõne äratuntava kujundi, on parem, kui seda ei juhtu. Kui juhtub, jäädki kujundisse kinni. Kui ei, võid sama maali vaadates iga kord isemoodi elamuse saada.”
Tartu Kunstikoolis kunstilist kujundamist ja Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis maalimist õppinud 59-aastase Jüri Kase maalimislaadi on targad kunstiteoreetikud nimetanud geometriseerivaks. Hanno Soans on „Grafoloogilises etüüdis Jüri Kase maalidest” (ilmunud 1998. aastal Eesti Ekspressi kultuurilisas Areen) kirjutanud, et kunstniku käekirja iseärasusteks on rütmis värelevad kontuurid, selgele foonile seatud närviline, katkendlik joon ning tema pildi moodustab alati maalimise hetkega haakuv muster.
„Jüri Kase kestvas omareeglitele allutatud tegevuses on ühtaegu kellamehhanismi rahutust ja igavese eneses ringleja meelekindlust; ta on Eesti kunstipildis erandlik suverään. Mitte teema ja pilt pole tema puhul tähtsad, vaid võimalus, millele ta osutab — et lihtsaimaidki üksikasju saab lõputult põgeneva täiuslikkuse suunas arendada,” arvab Soans.
Meelekindlust ja suveräänsust hoovab Kase taiestest tõesti. Ega teatava isepäisuseta abstraktset kunsti vist teha saagi: erinevalt realistlikest maastikest, portreedest ja figuraalsetest kompositsioonidest vajab abstraktne taies oma olemasoluks justkui suuremat õigustust — vähemalt tavavaataja silmis. Jüri Kask “julgeb” aga lisaks suveräänsete visuaalsete maailmade loomisele ja oma sisemise kompositsioonikõrva vankumatule kuulamisele panna suurtele akrüülmaalidele ka mitte midagi ütlevaid nimesid, nagu „DO” (just see taies esindas Eestit Pekingi biennaalil), “NA”, “VA”, “SO”, “KA”, “NU” jne. Ta ise nimetab neid silpe häilitsusteks ehk millekski loodushäälte sarnaseks.
Jüri Kask on praegu Tartu Ülikooli maalimise, joonistamise ja kompositsiooni lektor, ent elab Kolga-Jaani lähedal Odiste külas. Sealt võttis ta mõned aastad tagasi ette käigu Põltsamaa lossihoovi, et uurida, ega seal galeriid pole, kus oma loomingut näidata. Siis veel polnud, nüüd aga on ning just seesugune, nagu Kasele sobib. Ethel Hakkaja tunnistas, et ega tal galeriid rajama hakates Kase soov esimesena meeles mõlkunud, aga lisas siiski:
„Kui sellisel tasemel kunstnikud juba Põltsamaal oma töid näidata tahavad, siis see galerii ju tuli ära teha!”
iii
RIINA MÄGI
