Äsja said Tabivere rahvamajas uue hooaja eel kokku sealse harrastusteatri näitlejad ning nende kolleegid Palamuse Amatöörteatrist ja Tartu Vilde Teatrist, kes suvel Tabiveres Hugo Raudsepa näidenditest kokku miksitud vabaõhuetenduses kaasa lõid. Vahetati suvemuljeid ja tehti uusi plaane.
iii
Muljetest tulvil oli ka üsna pika elulooga Tabivere Harrastusteatri asutajaliige Linda Amjärv, kes sel suvel koguni Roman Baskini lavastajakäe all teatritööd proovis.
Nimelt sai Raivo Adlas, kellel endal oli roll Roman Baskini lavastuses “Augustikuu teemaja”, lavastajalt ülesande otsida väiksemaid osi täitma ja massistseenidesse harrastusnäitlejaid. Etendusi anti Varbusel Maanteemuuseumi õuel 21. juulist 7. augustini, proovidega alustati aga juba juuni lõpus ja need olid täisverd tööpäevad seitsmel päeval nädalas. Inimesi, kes nii pikaks ajaks kõik asisemad ettevõtmised jätta saaksid, et teatrile pühenduda, polnudki nii kerge leida.
“Sellist naistepõuda, nagu sel suvel oli, pole mina veel kogenud,” tunnistas Raivo Adlas tagantjärele naljaga pooleks, sest just õrnema soo esindajaid oli tal väga raske veenda nii palju oma suveajast Põlvamaal veetma.
Tabivere harrastusteatrist ta siiski leidis ühe sellise naisterahva, kes koduse peenramaa, kassi-koera ja abikaasagi kuuks ajaks vabapidamisele jätta söandas, et kogeda, mida tähendab tõsine töö tuntud lavastaja käe all.
Palju kell on?
“Tüki autor on John Patrick, peaosas oli Marko Matvere. Suuremad osad olid veel Raivo Adlasel ja Margus Groznõil Rakvere teatrist. Massistseenidesse oli värvatud Vilde Teatri näitlejaid, rahvast kohapealt Karilatsist ja kaugemaltki. Kokku oli lapsi ja täiskasvanuid külarahvast mängimas kakskümmend neli, lisaks üks kits,” rääkis Linda. Lisaks massi hulka kuulumisele, kes vastavalt stsenaariumile publiku ette ilmus ning oma rõõmu või nördimust peamiselt kehakeele abil väljendama pidi, oli tal ka üks lause öelda. Et näitemängu tegevus toimub Jaapanis, väikeses külas Okinawa saarel, tuli see öelda jaapani keeles, mis Linda jaoks loomulikult “maakeeles” tarvitatava tähestiku abil kirja oli pandud. See kõlas: “Ima naij kaina” ja tähendas: “Palju kell on?”
Lavaloo sisu on lühidalt järgmine. Teise maailmasõja ajal viibivad USA okupatsiooniväed Jaapanis. Äpuvõitu kolonel Purdy saab ülesande Jaapani külla kultuuri ja demokraatiat viia. Ise ta jaapani keelt ei oska, vaid üritab korda majja lüüa tõlgi abil. Tõlk Sakini on aga unise-, kohmaka- ja kohtlasevõitu. Kuigi kohapeal kõik toimib, on olemas nii külavanem kui muud funktsionäärid, hakatakse jalgratast leiutama ja alustatakse kõike otsast, mis palju koomilisi situatsioone sünnitab. Kogu trall tekitab vaatajais loomulikult äratundmisrõõmu ja võimaldab nii elu- kui päristeatris kogetuga rohkelt paralleele tõmmata. Näiteks valitakse küla põllumajandusjuhiks kunstnik, sest too oskab imekenasti kuldset nisupead joonistada. Tegelikult kasvatatakse kohapeal ainsa põllukultuurina vaid magusat kartulit. Külarahvas teeb küll kõik näiliselt kaasa, kuid lõpuks kukub kõik välja just nii, nagu neile sobivam on. Et lapsi on külas vähe, ehitatakse nõutud koolimaja asemel teemaja. Ja kui okupantide poolt kavva võetud käsitööesemete müük loodetud tulu ei too, täidab selle finantslünga vana hea kartulibrändi ajamine ja müük. Küla saab üle ootuste jõukale järjele. Siis on aga Washingtonist oodata revidente ja tuleb kibekähku Potjomkini küla ehitama asuda… Eks tule nii mõnegi kandi pealt tuttav ette!?
Bossikesed ja sokikesed
“Tõepoolest ei hakanud igav oma järge oodata ega olnud ka tüütu seal nii pikka aega olla,” kinnitas Linda. “Vahel harjutasime ka massistseene mitu tundi järjest. Ooteaja sisustasime aga omavahel suheldes. Seal oli nii palju toredat rahvast koos, näiteks Meremäe vallavanem Peeter Sibul, kes arsti mängis. Ka massistseenide rahvas oli hästi tore ja särtsakas. Ja veel tegelesin ma ajatäiteks sokkide kudumisega. Adlas ütles seda nähes, et täna saab proovi teha. Nimelt oli Lia Laats kunagi öelnud, et ta ei saa täna proovi teha, sest kudumine jäi koju.
Aga et tõlk Sakini (Matvere) oli pidevalt hädas sokkidega, mis kiiresti kõndides üleval ei tahtnud seista, ja et tema kolonelist ülemus (Adlas) talle pidevalt märkusi tegi, et ta magab, kõnnib liiga aeglaselt või tal on sokid ripakil, kujunes Sakini reageeringust lausa parool: “Sokid üleval on, ei maga, bossikene.” See “bossikene” jäi lõpuks külge mu tütrepojale, kes oma vanemaid nii hüüdma hakkas. Mulle tuli aga idee kududa kõigile asjaosalistele, kaasa arvatud lavatöölised, pisikesed suveniirsokid, mida sai rinda kinnitada.”
Kogemis- ja leidmisrõõm
“Kindlasti ma ei kahetse, et oma puhkuse niimoodi kinni panin. Muljeid on kuhjaga ja nii tore on avastada mõne inimese kuldaväärt omadused,” rääkis Linda. “Baskin on Baskin: põhjalik ja järjekindel. Ega ta ühegi stseeni puhul ei jätnud enne, kui oma tahtmise sai. Aga tõeline rõõm oli Matvere, ma usun, et meile kõigile. Lisaks sellele, et ta ise väga hästi mängib, on tal ka võime teiste osadesse kiiresti sisse elada ja kaasnäitlejale selgeks teha, mida tollelt oodatakse. Ta oli alati sõbralik, rahulik ja lahke. Väga palju aitas ta näiteks oma nooremat kolleegi Margus Groznõid.”
Päris- teatrimaailma nii lähedalt “nuusutada” oli Lindale tema sõnul tõeliselt põnev.
Kaks ja pool tundi kestnud suvine etendus tõi Varbusele pea alati täisõue.
iii
KAIE NÕLVAK
