Jõgeva kultuurikeskuse juhataja ja linna sünnipäevaürituste projektijuht Airi Rütter rääkis, et esinemisvõimalus oli antud just Jõgevalt või selle lähiümbrusest pärit bändidele. Kaks neist, Kapten Missoni Maleklubi ja Smurff, on seotud ka kultuurikeskusega ? nad teevad seal proovi.
Kapten Missoni Maleklubile oli see üldse esimene avalik esinemine ja nad said endale kohe hulga poolehoidjaid. Näiteks Merli (15) ja Asso (16) pidasid viiest esinejast neid oma lemmikuks.
Smurff astus üles vokalistiga, kellega poldud kordagi koos proovi tehtud. Nemad piirdusid tol õhtul Nirvana kaveritega, kuid nad on ka teistest vähem aega tegutsenud.
Ebatavaline asukoht soosis publiku huvi
Punkbänd SODI on Jõgeval seevastu tuntum. Stiilipuhast muljet rikkus ainult vastuolu solisti dresside ja ülejäänud bändi punkvälimuse vahel.
Saast kui Jõgeva pungi lipulaev on juba staa?ikas tegija. Neile on omane väga kõikuv populaarsus, mis tol õhtul oli taas kord kõrge. Näiteks Reelika (15) meelest olid just nemad õhtu parimad.
Ebatavaline asukoht soodustas publiku suurt huvi. Kontserdi ühe korraldaja Martin Makarevit?i hinnangul oli kohal kogu Jõgeva rokikontingent.
Eelmainitu võis olla ka üheks põhjuseks, miks esimesena üles astunud räpikollektiivile Conzept koos külalisesinejatega Paidest ja Kundast eriti tuliselt kaasa ei elatud. Õhtu edenedes ja pimeduse süvenedes läks rahvas aktiivsemaks.
Võimalusterohke üritustepaik
Kruusaaugu sees varem üritusi korraldatud pole. Küll organiseeriti kaheksakümnendate teisel ja üheksakümnendate esimesel poolel kruusaaugu kaldal ja majade katustel jaanipäeva paiku lühimate suveööde tähistamist Koidu ja Hämariku sümboolse kohtumisega.
Pigem talvise kelgutamiskohana tuntud peopaika käisid seekordse ürituse tarbeks talgukorras puhastamas kultuurikeskuse ringides tegutsevad lapsed.
Airi Rütter tunnistas, et loodusliku amfiteatri moodi kruusaauk kui huvitav ja võimalusterohke üritustepaik on teda juba ammu kummitanud. Siiamaani ei juletud seda kasutusele võtta paiga verise mineviku tõttu. Saksa okupatsiooni ajal 1941. aastal hukati Jõgeva kruusaaugus ligi 80 inimest ning maeti nad sinnasamasse ühishaudadesse. Hiljem sängitati nende põrmud ümber Siimusti vennaskalmistule.
Enne üritust helistas ühe ohvri sugulane lavastajale ning tantsude koreograafia autorile Merleen Läänemägile ja avaldas nördimust, et sellises kohas lärmakas meelelahutusüritus korraldatakse. Tema arvates olevat see ebaeetiline. Kui see inimene aga kohale tuli ja nägi, millega on tegemist, ta vabandas, sest minevikku poldud unustatud.
Õhtu kulminatsioonina süütasid kultuurikeskuse tantsutüdrukud, kes esinesid vaheldumisi bändidega, 1965. aastal paigaldatud mälestuskivi juures hukatute mälestuseks küünlad.
Airi Rütteril on hea meel, et risk sai võetud, sest see tasus end kuhjaga ära. Noored on sama meelt. Merli, Reelika ja Asso jäid üritusega üldjoontes rahule. Merli meelest olid DJ ja tantsud ülearused, kuid ta mõistis, et taheti pakkuda kõigile midagi. Reelika tõi miinusena esile tekkinud kajaefekti. Ta leidis, et bändid võiksid esineda kuskil kõrgendikul, kust neid paremini näha oleks, ja otse loomulikult võiks neid rohkem olla. Noored märkisid üksmeelselt, et kruusaauk kontserdipaigana on mõnus ja rokiüritusi võiks seal korraldada edaspidigi.
Airi Rütter jagab noorte arvamust. Ta näeb paigal suurt potentsiaali, mida tuleks ära kasutada. Omapärasest kohast saaks kujundada Jõgeva kaubamärgi. Ta ootab noorte ideid ja pakkumisi, kuidas kruusaaugule kõige paremini rakendust leida. ?Suveöö unenägu? aga võiks Rütteri arvates saada igal aastal uute varjunditega toimuvaks ürituseks, kus antakse esinemisvõimalus just noortele Jõgevaga seotud bändidele.
SANDRA MAASALU
