Seljataga on viiepäevane reis Berliini. Panime selle sõpradega kokku ilma turismifirmade abita. Sisult püüdsin jätkata sealt, kus eelmine kord lõpetasin. Berliinist nimelt ei saa vist kunagi küllalt.
Lätlaste lennufirma pani meid mõningase hilinemisega, mis Tallinnas tehnilistel põhjustel alguse sai, maha Berliini Tegeli lennuväljale, mis on kitsas ja rahvarohke.
Liikumiseks kasutasime Berliini linnatranspordi seda osa, mis maa all ei liikunud. Kuna kiiret polnud kuhugi, otsustasime busside kasuks – näeb ju ka bussiaknast linna.
Et peatusime Kurfürstendammi ja Berliini loomaaia lähistel, ei võtnud sõit sinna kuigi palju aega. Esimesse õhtusse jäi õhtusöök kohalikus kneipes, suhteliselt nurga taga. Ilmselt asukoha tõttu jäid nii toidu- kui ka õllehinnad Tallinna kõrtsidele isegi pisut alla. Pakutav seevastu oli nii kvaliteedilt kui ka koguselt muljetavaldav.
Nagu puhkuseinimestel kohane, veetsime päevad, kolades mööda muuseume, õhtuti jalutasime linnas või külastasime kontserte. Vihjeks tuleb öelda, et kui reisi kaua aega ette ei planeeri, tuleb ses vallas leppida ilmsete „turistikatega“, sest tähelepanuväärsemad üritused on loomulikult kuid ette välja müüdud. Klassikalise muusika turistikontserdiga Keiser Wilhelmi mälestuskirikus jäin vägagi rahule. Siinkohal pean ära märkima, et tegemist oli soovitusega, seega kuulake ikka enne reisile minekut, mida sõbrad soovitavad.
Aga muuseumid – ja neid on Berliinis tõesti palju – rahuldavad vast ka kõige kummalisemaid maitseid. Oma käigul võtsin seekord ette Euroopa vanema kunsti muuseumid. Millise tempoga neid läbida, jääb juba omaenese südametunnistusele. Muuseumipiletid on kohati päris kallid, seetõttu valisin Berliini muuseumipassi. Kolm päeva kehtiva pääsme 25 muuseumi sain veidi vähem kui 30 euro eest.
Alustasime juudimuuseumist. Nii õnnestus Berliini minnes peaaegu ka Jeruusalemmas ära käia, sest seal parasjagu eksponeeritud näitus kandis pealkirja „Tere tulemast Jeruusalemma!“. Muuseumipood tunnistas veenvalt, et juutidel on huumorimeel täiesti olemas.
Minu isiklikuks külastustempoks kujunes kaks muuseumi päevas. Tunnistan, seda oli küll liiga palju. Kuid veidi päästis olukorda, et juhtusime vastu „Berliini pikka muuseumideööd“ maaligaleriisse Kulturforumil. Sellega tutvumine pooleli ei jäänud, sest sulgemisajal tulid saalivalvurid külastajatele ütlema, et võib jääda nii kauaks, kui soovitakse ‒ galerii oli avatud hommikuni. Aga tõele au andes, nii kaua me pühade perekondade, mis on keskaegse Euroopa maalikunsti julgelt levinuim motiiv, seltsis vastu ei pidanud.
Sel käigul õnnestus mul ära näha ka Salvador Dali näitus Berliinis ja Bode-Museum, mille kollektsioonis on samuti palju keskaegset ja nooremat Euroopa kunsti, siin peale maalide skulptuuregi. Bode-Museumil on ka imposantne mündikollektsioon.
Berliinile on võimalik ka ülalt alla vaadata. Esimesena tuleb meelde sealne teletorn, aga moodsal ajal, kui sinna saab ette pileteid osta, on oht, et see on välja müüdud. Kuigi natuke vähem kõrgelt, aga kõrgelt ikkagi avanevad vaated linnale ka Reichstagi kuplist ja Berliini Toomkiriku kupli kõrvalt.
Kus käimata jäi? Seekord ei käinud Berliini tehnikamuuseumis, mis on varasemast tuttav, aga kindlasti vaatamist väärt. Aega võtab see minimaalselt terve päeva, nagu ka Berliini loomaaed. Igasuguseid omapäraseid muuseume jäi teele ette veel. Kõikvõimalikke linna kaheks jagunemise perioodi ja sotsialismi meenutavaid oli päris palju. Ja ka päris kummalisi, näiteks geimuuseum või Saksamaa karrivorsti muuseum.
ANDRA KIRNA
