Palamuse O. Lutsu Kihelkonnakoolimuuseumi ärklisaalis saab 30. augustini vaadata Urmas Orgusaare (68) isikunäitust “Prangli poisid Palamusel”.
Prangli poisiks ei nimeta Urmas Orgusaar end asjata: suurema osa aastast elab ta küll Tallinnas, ent suved on juba veerand sajandit veetnud Prangli saarel, kus tal on väike suvemaja. Palamuse näitusel ongi Pranglil, Viimsi poolsaarest kirde suunas asuval 6,44 ruutkilomeetri suurusel saarel maalitud pildid. Neil võib näha merd ja mereäärseid maastikke, lilli, paate ja paadikuure, väikesi majakesi (suuri Pranglil polegi!), 1848. aastal ehitatud Laurentsiuse kirikut jne. Suvepiltide seast leiab ka talviseid ja kevadtalviseid.
Tehnika, milles näitusetööd teostatud, on mõneti ootamatu: tegemist on nimelt guašimaalidega. Guaššvärve ollakse harjutud võtma kui koolilapse töövahendeid. Ja Urmas Orgusaar kasutabki maalimiseks täpselt samasuguseid Hispaanias toodetud Jovi guaššvärve, nagu võib leida enamiku Eesti laste koolikottidest. Tulemuseks on aga täiesti väärikad näitusetööd.
“Olen maalinud ka õlivärvidega, aga see protsess on minusuguse kärsitu inimese jaoks liiga pikaldane,” tunnistas kunstnik. “Poolikul tööl tuleb mõnikord kuivada lasta, enne kui seda edasi maalima saab hakata. Õlivärv kuivab paar päeva, guašš aga vaid mõne minuti. Ka akrüülvärv kuivab kiiresti, ent selle toonid on minu jaoks räigevõitu.”
Peale guašimaali viljeleb Orgusaar akvarelli ja pastelli. Söega joonistamine meeldib talle samuti.
Augustipildid
Kui paarikümnest tööst koosnev pildirida 1. augustil Palamuse muuseumi ärklisaali paika hakkas saama, avastas Urmas Orgusaar, et komplekti on sattunud õige mitu just augustikuus maalitud pilti. Üks neist, hallikates-rohekates toonides tormipilt, ei tahtnud ei koloriidilt ega formaadilt teistega kokku sobida, ent kunstnik ei jätnud seda siiski komplektist välja, sest muidu oleks tormist merd – aga see käib lahutamatult Prangli elu juurde – liiga vähe näha olnud. Pealegi on sellel pildil kujutatud torm eriline, sest just selle ajal kukkus alla Tallinnast Helsingisse teel olnud helikopter.
“Kui mere äärest maalimast tulin, kuulsin meediakanaleid jälginud naabrimehelt, et mitte kaugel meist oli juhtunud kopteriõnnetus,” meenutas ta.
Prangli lähiminevikust mäletab kunstnik nii mõndagi. Näiteks seda, kuidas seal tegutses Kirovi kalurikolhoosi osakond 14 traalpaadiga (nüüd on ranged euronõuded kohapealse kalapüügi peaaegu välja suretanud), või seda, kuidas Nõukogude piirivalvurid Prangli saart valvasid.
“Ega neil tegelikult peale lehmade suurt kedagi-midagi valvata olnud,” meenutas Urmas Orgusaar. “Ütlesingi kunagi ühele sõdurpoisile, et mis tal viga sellises mõnusas kohas aega teenida, aga tema ei saanud üldse aru, millest ma räägin. Tema uskus kindlalt, et mere taga – ehk siis Soomes – passivad hambuni relvastatud imperialistid, kes ainult ootavad parajat hetke, et Nõukogude Liidule kallale tungida. Mulle tundus, et Pranglile saadeti kuidagi eriliselt pestud ajudega noormehi.”
Nahakunsti uuendaja
Urmas Orgusaar on tegelikult diplomeeritud nahakunstnik. Kui ta omal ajal Eesti Kunstiakadeemia eellasse, Eesti Riiklikku Kunstiinstituuti õppima läks, oli nahakunsti erialale väiksem tung kui mujale. Seepärast valiski ta selle eriala. Ent nahk kui materjal hakkas talle vägagi meeldima. Pealegi langes tema aktiivse kunstnikupõlve algus (ERKI lõpetas ta aastal 1969) ajale, mil eesti tarbekunstis hakkasid puhuma uued tuuled. Nii sai ka Orgusaarest nahakunsti julge uuendaja. Traditsioonilisemate köidete ja vähem traditsiooniliste seinaplaatide kõrval on ta loonud sarjade viisi omanäolisi ruumilisi objekte, mille koostisosadeks on sageli mere poolt randa kantud puunotid või lakkadest leitud vanad puitesemed. Ka takunööri ja kive oskab ta nutikalt nahaga kombineerida.
“Vahepeal pidasin nahakunstiga vahet, nüüd olen jälle selles vallas väikest viisi tegutsema hakanud,” ütles ta.
Vabakutselise kunstniku põlve pole Orgusaar suurt pidanud, vaid on ise loomise kõrval ikka ka nooremaid loojaid õpetanud. 1975. aastast on ta olnud õpetaja Tallinna kunstikoolis. Selle kooli maalipraktikad on teda nii mõnelgi korral Palamuse kanti toonud ning nii küpseski otsus seal ka näitus teha.
“Paistab, et hea aeg sai valitud: siin käib suvel ikka väga palju rahvast,” ütles Urmas Orgusaar, kellel tuli oma maalide kohta selgitusi andma hakata juba siis, kui nood alles seina ääres ülesriputamist ootasid.
i
RIINA MÄGI
