Kooliajal Jaak Maele suusatamises kandu näidanud Rene Alberist sai kirikuõpetaja, kelle tööpaigaks on praegu Avinurme kirik.
i
“Olen pikemat aega Võru linnaga seotud olnud ja tunnen ennast hingelt võrokesena,” tunnistas Rene Alberi, kellele sai 1979. aastal elukohaks Võru linn. “Minu koolitee sai samuti alguse Võru linnas, kus astusin esimesse klassi sealses kolmandas kaheksaklassilises koolis,” rääkis Alberi.
Sellest koolist saigi Rene Alberi kaasa spordipisiku ja peamine ala oli suusatamine.
“Ülearu tubli ma õppimises just polnud, kuid ei saa öelda, et ma oleks ka kuidagi halb olnud. Kuni kuuenda klassini olin ikka nelja-viiemees. Edasi asusin ma kaheksanda klassi poisina õppima spodiinternaatkooli Otepää filiaali. Paraku sain seal kümnendas klassis ühel veerandil lausa viis kahte tunnistusele, ehkki aasta lõpuks jäi nendest alles ainult üks kaks. Aga keskkooli lõpuklassis tuli mul õnneks aru pähe ja seal õppisin uuesti neljadele-viitele,” meenutas ta Otepääl veedetud kooliaastaid.
Kõik unistused olid seotud spordiga
Koolivälisest elust meenub Rene Alberile Tamula järv Võrus, kus ta suviti alatasa nabast saadik vees oli ning tihti õngeridvagi järve äärde kaasa võttis. “Eks neid latikaid sai sealt omajagu välja püütud. Kalastamas käisin talvelgi. Emal polnud mulle jääpuuri ostmiseks raha anda, toksisin auke jäässe liharaiumise kirvega. Samas mängisime ka igasuguseid mänge nagu lapsed ikka. Sellest ajast on mul ilusad mälestused ja hulk toredaid sõpru. Mõned neist elavad veel praegugi Võrus,” rääkis ta.
Alberite pere elas küllaltki tagasihoidlikult. “Isa suri, kui olin alles kolmeaastane. Ega ema raamatupidaja amet ka suuremat sisse ei toonud, ta tegi sellele lisaks veel koristajatööd,” jutustas Rene.
Pärast Otepää keskkooli lõpetamist toimus Rene Alberi elus pööre, temast sai Usuteaduste Instituudi üliõpilane. “Kirikuõpetajaks pürgijal tuleb esmalt omandada teoloogiline kõrgharidus ja seejärel on vaja läbida pastoraalseminar, kuhu mina jõudsin 1999. aastal,” jutustas ta.
Tegelikult unistas Renegi enda sõnul jõuda edasi kiiremini, kõrgemale ja kaugemale nagu kõik noored. Unistused olid seotud spordiga ja eelkõige ikka suusatamisega. “Andrus Veerpalu oli minust kaks ja Jaak Mae ühe aasta vanem ning eriti viimasega sain ma väga hästi läbi,” meenutas Alberi Otepää koolivendi, kellest nüüd suusakuulsused saanud. “Jaagul oli kunagi Zaporožets, millega oli väga vahva ringi sõita. Mäletan, kuidas kord enne Jaagu koju Albusse jõudmist “sapaka” tuled ära kustusid. Jõudsime pärale nii, et mina näitasin taskulambiga valgust ja Jaak tüüris auto koju. Mäletan sedagi, et Jaagu isa oli kirglik jahimees ja käisime temaga vahel jahil kaasas,” rääkis Alberi.
Plaanid nurjas kehv tervis
i
Paraku vedas Rene Alberit tema sportlike plaanide elluviimisel alt tervis. “Olin lapsepõlves alatihti haige, lisaks sellele sain ka mitmeid traumasid. Näiteks sõitsin kord rulluiskudel kokku ühe oma klassiõega, kes sõitis jalgrattaga. Olime just mõlemad laskumisel, oru põhjas kurvis see kokkupõrge juhtuski. Sain peapõrutuse ja murdsin käeluu. Nii oli jälle minu üks sportlik hooaeg luhta läinud,” jutustas ta.
Ka mandlitega oli noor mees hädas ja lõpuks need opereeriti. Sagedased angiinid tõid kaasa südamelihase põletiku, mis omakorda põhjustas südameklapi rikke. “Siis oli minu jaoks selge, et niisuguses olukorras “mootoriga” ma spordis kaugele ei sõida. Sain aru, et kuidas ka ise ei sooviks, sportlast minust ei saa,” rääkis kirikuõpetaja
Soovituskiri oli vormiline
Üsna juhuslikult sattus oma unistuste luhtumisest rusutud noormehele kätte pühakiri, mida ta tasapisi lugema hakkas. Nii sündis otsus astuda Usuteaduste Instituuti. Eesti taasiseseisvumise järel avati Tartu Ülikooli juures teoloogiaosakond. Paraku polnud Rene sellest kuulnud, küll aga oli ta teadlik Usuteaduste Instituudi olemasolust, sest tema emagi oli 1980. aastate lõpus seal vabakuulajana osalenud. Teisalt lootis ta, et saab õppeasutusest ka kirikuga seotud praktilise hariduse. Kui Tartu Ülikooli teoloogiaharidusega võib hakata kirjanikuks, ajakirjanikuks või kandideerida mõnele muule humanitaarteadustega seotud ametipostile, siis Usuteaduste Instituudi sihiks on koolitada eelkõige kirikuinimesi.
Instituuti sisseastumine eeldas, et sinna pürgija on ristitud ja leeritatud. Rene ristimine ja leer toimusid Helme kirikus. Lisaks nõuti instituuti astujalt, et kogudusest, kus õppur on ristitud ja leeritatud, antakse talle soovituskiri. Kirjaliku soovituse Rene Alberi küll vormilisel kujul kaasa sai, ent mingit sisulist soovitust see tollaselt Helme koguduse õpetajalt Valter Vaasalt ei sisaldanud.
Aastal 1992, mil Rene Alberi instituuti astuda soovis, oli konkurss sinna üsna suur. “Tookord oli 20 kohale 40 kandidaati,” meenutas ta. Et noormehel polnud õiget soovituskirja ega varasemat kirikutöö kogemust, jäigi ta õppeasutuses vabakuulaja rolli, ehkki sisseastumiseksamid olid sooritatud hästi. Vabakuulajal oli õigus ka eksameid sooritada ja juba poole aasta pärast sai temast tänu tõsisele tööle täieõiguslik tudeng.
Relvamüüjaks ei hakanud
i
Veel enne, kui Rene 1992. aastal Otepää keskkooli lõpetas, asus tema ema Tõrvasse elama ja avas seal väikese toidupoe. Müüjaks tuli äsja Tallinnas kaubanduskooli lõpetanud neiu, kes Renele meeldima hakkas.
Peagi hakkas noorpaar Võrus elama, õpingute kõrvalt asus aga Rene tööle ühe firma valvurina. Sama firma juht kutsus oma noore valvuri relvapoodi müüjaks, sest noormees oli talle silma jäänud Võru džuudoringis. Nüüd tuli Renel langetada enda jaoks tõsine otsus – kas pürgida jätkuvalt südamelähedasse vaimulikuametisse või asuda tööle relvapoe müüjana. Mitmepäevase kaalumise järel läks ta oma tollase tööandja palge ette ning teatas, et temast relvamüüjat ei saa.
Seejärel pöördus Rene oma sõbra, toonase Vastseliina koguduse diakoni ja praeguse õpetaja Toivo Hollo poole, paludes aidata leida töökohta kiriku liinis. Nii leidiski Rene töö Võrumaal Lasval Pindi koguduses, kus tegutses vaimulikuna Eesti esimene naiskirikuõpetaja, tänaseks meie hulgast lahkunud Laine Villenthal. Õpetaja pakkus Renele pühapäevakooli õpetaja tööd, aga ka lisateenistust hauakaevamisel ja surnuaiavahi kohustuste täitmisel. Kuid et saada Laine Villenthalilt luba koguduses tööle hakata ja koos elukaaslasega pastoraati elama asuda, tuli noorpaaril end laulatada lasta. Nii tuli ka Rene abikaasal läbi teha leerikool, millele järgnes 1994. aasta augustis laulatus. Noorpaar elas Lasval kolm ja pool aastat, 1996. aasta sügisel koliti aga Võrru ja asuti elama sealses pastoraadis. Vahepeal oli Rene Alberi alamvaimulikuks ehk diakoniks ordineeritud ja nüüd asus ta otsima kohta, kus vaimulikuna tööd jätkata.
Kogudus, millel puudus maja
Töökoha leidis Alberi Jõgeva koguduses, kus oli eelnevalt ametis olnud praegune EELK Põltsamaa koguduse õpetaja Markus Haamer. Oli 1997. aasta kevad, kui Rene Alberi Jõgeva kogudust juhtima asus.
EELK Jõgeva kogudus tegutses siis kultuurikeskuse ruumides, kuid juba Markus Haamer asus võitlema selle eest, et Jõgeva ikkagi päris oma kiriku saaks.
“Võin kinnitada, et plaanid Jõgeva tulevase kiriku osas olid tõesti suurejoonelised,” rääkis Rene Alberi. Tollel ajal loodeti kiriku ehitamisel ka välisabile. Kirik pidi ehitatama Piiri parki, spordihoone Virtus lähedale. Projektis olid suured saalid ja isegi maa-alune autoparkla. Paraku ei suudetud nii suurejoonelise projekti elluviimiseks vajalikul hulgal raha kokku saada. Läks nii, et Markus Haamer otsustas Jõgevalt lahkuda ning tema asemel asus Jõgeva kogudust juhtima Rene Alberi.
“Pilt Jõgeva kogudusest polnud just teab mis roosiline. Kultuurikeskuses, kus alguses teenistusi peeti, oli nii mõnigi kord enne jumalateenistust kõva noortepidu peetud.
i
Vastse Jõgeva koguduse juhiga võttis ühendust Jõgeva tollane linnapea Kalev Lillo. Oluline roll kogudusele oma maja leidmisel oli ka tollasel EELK Jõgeva koguduse juhatuse esimehel Saima Kalevil. Linnapea pakkus siis kogudusele maja tingimusel, et hoone korda tehakse. Kõne all oli kaks hoonet, mõlemad Aia tänaval. Lõpptulemusena otsustati Aia tänav 7 maja kasuks, kus varem oli tegutsenud lasteaed. Seejärel asuti otsima võimalusi hoone remontimiseks. Pöörduti Riigikogu liikme Mai Treiali poole, kes omakorda läks oma murega tollase peaministri Mart Siimanni jutule. Nii saadigi rahaabi riigilt, samuti võeti hoone korrastamiseks kirikuvalitsuselt mitmesaja tuhande krooni ulatuses laenu. Järgmisena linnavalitsust juhtima asunud Ants Pajugi oli valmis kogudust toetama ning nii suudeti kogudusehoonele ka aed ümber ehitada ja vitraazaknad muretseda. Rene Alberi tõi Vastseliina kirikust altarimaali.
Alguses oli EELK Jõgeva koguduses pisut üle saja inimese, ent ajal, mil Alberi Jõgeva kogudusest ära läks, oli see arv 140. Praeguseks on Jõgeva koguduse liikmeid alla saja.
Avinurme võlus kodutunde ja sõbralike inimestega
i
Jõgevalt viis Rene Alberi elutee ja teenistus ta edasi Avinurme, kus ta praegugi kohalikku kogudust juhib. Endine Avinurme koguduse õpetaja saadeti pensionile ja kerkis üles küsimus, kes saab tema töö jätkajaks.
Avinurme kogudus kuulub Tartu praostkonda ja seetõttu palus Tartu praost võtta Rene Alberil koguduse juhtimine üle seniks, kuni sinna leitakse oma õpetaja. Alguses sõitis Rene Alberi Avinurme Jõgevalt. “Ühtäkki hakkas mulle Avinurme sedavõrd meeldima, et tahtsin siia elama asuda,” tunnistas vaimulik.
Avinurme on tema sõnul meeldiv ja hingelähedase vaimsusega koht. Koguduse majanduslik olukord polnud aga tol ajal kiita. “Pastoraadi esikus ja kantseleis kukkusid inimesed läbi põranda, sest see olid täiesti läbi mädanenud,” meenutas Alberi. Parem polnud tema sõnul olukord kabeliski. Seal tuli matuseteenistust läbi viies hinge kinni hoida ja loota, et ehk seekord läheb õnneks ja leinajad ei kuku põrandast läbi.
“Ka kirik oli varisemisohtlikus seisus ja katus jooksis läbi. Seetõttu on siin töötatud aastate jooksul tegemist olnud tublisti. Teisalt on see väga hea, sest mul pole siin veel kordagi igav hakanud. Peab hoopis valima, milline töö kohe ära teha ja millise võib veidi edasi lükata. Koguduse ainukese palgalise töötajana pean enamasti ise mitmel pool käed külge lööma,” rääkis kirikuõpetaja, kes usub, et Avinurme on tema jaoks see päris õige ja südamelähedane paik, mille rahvast ta tahab teenida seni, kuni jaksu ja hingejõudu jätkub.
Rene Alberi elukäik
*Nägi ilmavalgust 1973. aastal Valgamaal Pukas
*Vanemad kolisid peagi Tartumaale Õvile, sealt edasi Tammistusse .
1979. aastal sai Alberite pere alaliseks elukohaks Võru
*Koolitee algas Võru
*Koolist sai ta kaasa spordipisiku, tegeles peamiselt suusatamisega
*Asus õppima TSIK Otepää filiaali, mille
lõpetas 1992. aastal
* 1992 Usuteaduste Instituut
* 1999. aastal pastoraalseminar
*1994. aastal asus tööle Lasva koguduse juures
*1996. aastal kolis Võru pastoraati
*1997. aasta kevadest EELK Jõgeva koguduse õpetaja
* Avinurme koguduse õpetaja aastast 2003
i
TOOMAS REINPÕLD
