Hea vale pidavat lubatud olema, kuid see, mis Eestimaal toimub, on kaugel sellest. Eestlaste sissetulekud on äärmiselt nirud, sotsiaalsed tagatised olematud. Nominaalpalkade kasvutingimustes on reaalpalgad langenud. Sama tendents on märgatav seoses pensionidega ja toetustega. Sellistes tingimustes rääkida eestlaste elujärje paranemisest (palkade ja pensionide kasvust) on sulaselge valetamine.
2012. aasta jooksul on enam kui 700 eestlase kodu sundmüüki pandud. Kodukulude kasvu tingimustes pole lihtne majandada. Teistest kõrgem toiduainete maksustamine (EL keskmine käibemaks toiduainetele jääb alla 10 protsendi, Eestis on see 20 protsenti) on teinud ka söögipoolise paljudele raskesti kättesaadavaks. Üle veerandi lastest elab vaesuses, vanemate ja vanavanemate käsi ei käi paremini. Toimetulekuraskustes leibkondade arv ei vähene, see kasvab. Elektrihinna hüppeline tõus annab vaesuse kasvule uut hoogu juurde.
“Tarkade ja ilusate” klubi liikmed on eluga rahul. On ka põhjust – nende sissetulekud liiguvad ülesmäge, pealegi usub rahvas kõike, mida helesiniselt ekraanilt räägitakse. Otsusajad ei mõistagi enam toimetulekuraskustesse sattunute vajadusi. Helded ollakse endaga seotud grupeeringute (erakonnad, sihtasutused, MTÜd jne) ja majandusühenduse kaaslaste vastu, kohalike muresid ei mõisteta. Kodanike arvelt säästetakse, nõutakse enam makse.
Sotsiaalkindlustussüsteem Eestis ei toimi, abi ei jõua vajajateni, toetused on häbiväärselt tühised. Sotsiaalkindlustusreale eraldatavad summad (elaniku kohta) on kreeklastest kolm korda, iirlastest ja soomlastest viis korda, taanlastest seitse korda väiksemad (Eurostat 2009). Eestlased on väga vaesed. Paljud pole võimelised isegi hambaarsti teenust tarbima, rääkimata siis muudest tervist hoidvatest ponnistustest – genofond muteerub. Eestlaste omaosalus tervishoius on kõrge, paljud ei suuda isegi neile kirjutatud ravimeid välja osta, otsustajad kavandavad selle veelgi kõrgemaks upitamist, visiiditasu tõstmist.
Üllatusvood EASist ja VEB Fondist ei vaibu, riigiettevõtetes (Estonian Air, Eesti Energia, Tallinna sadam jt) ja riigiasutustes jätkub raha tuuldeloopimine. Puuduste kõrvaldamise asemel panustavad otsustajad ajupesule – eitatakse vigu, uhkustatakse olematute edusammudega. Kui ühe käega anda (lisada palka, pensioni või toetusi), teisega aga enam ära võtta, siis sissetulekud ei kasva, vaid vähenevad.
Üha sagedamini taban ennast mõtlemast sellele, mis riik see on, kus kõike annab valgeks rääkida, kodanikud ei tee aga teist nägugi, kui neile päevast päeva karistamatult valetatakse.
i
EUGEN VEGES
