Suure pere kolm õde Kaia, Kaisa ja Kaidi Kask pälvisid Dharma heategevusfondi kaudu Helle Randami stipendiumi. Neiud on heade õpitulemustega ja väga andekad. Perekond on kokkuhoidev ja armastav. Osa lapsi on kodunt eemal, ent kokku saadakse ikka Põltsamaal, vanemate juures.
Stipendiumist kuulsid tudengineiud emalt, kes tihti ikka uuris, kuidas dokumentide kogumine läheb. “Tema oli kogu protsessis suureks toeks,” kiitsid tüdrukud. Alguses ei olnud nad väga innukad kandideerima. Suur hulk igasuguseid dokumente tekitas tunde, et võimalus väljavalituks saada on väga väike. Kuid septembri lõpul, kui kõik kolm pälvisid stipendiumi, oli üllatus suur.
“Stipendium on suureks abiks õpingutega seonduvate kulutuste katmisel ning kuna elan perest eemal, on mul ka elamiskulud suuremad. Olen väga tänulik kõigile, kes on minu ja mu õdede õpinguid Dharma heategevusfondi kaudu toetanud,” sõnas Kaia. Kaidi ja Kaisa, kes elavad Tartus, on veendunud, et stipendium annab kindlustunde. Arved ja üür saavad makstud ning toit lauale. “Olen väga säästlik, suvel töötades olen raha kõrvale pannud, et talvel hakkama saada,” lisas Kaidi. “Kui oleme iseseisvad, tuleb ka oskuslikult majandada,” on ta veendunud.
Rannikult sisemaale
Perekond Kask kolis Põltsamaale üle kuue aasta tagasi Noarootsist, kui adventistide kogudus vajas pastorit. Pereisa Kaido on pärit Vormsilt ja ema Eve Haapsalust. Pere loodi aga Noarootsis. Perekonnas on kaheksa last. “Kristiina elab Soomes, teiste nimed on Erkki, Kaidi, Kaia, Kaisa, Elev-Ermo, Ergas-Ever, Eevo Eenok Eeriki,” loetlesid tüdrukud. “Nimed läksid järjest pikemaks, sest kõik lapsed tahtsid vennale oma lemmiknime anda,” lisas Kaisa. Kaskede pere on suur ja kokkuhoidev. “Kuna peres on seitse õpilast-üliõpilast, ei ole majanduslik olukord kiita, kuid tänu headele inimestele ja jumalale pole seepärast keegi pidanud õpinguid pooleli jätma,” on Kaia rõõmus.
Tüdrukud tunnistasid, et alguses nad kolida ei tahtnud. Kuid ajapikku harjuti Põltsamaaga ära. Kaidi sõnul on tema kodu Põltsamaal, Kaisa seevastu ütleb, et tema on südames ikka Haapsalus ja Noarootsis, kus ta ka gümnaasiumi lõpetas. Kolmas õde Kaia elab ja õpib praegugi Haapsalus. Haapsalus on ka perekonna teine kodu. Tüdrukute lapsepõlv on möödunud Noarootsis. Sellest, et nad pole sisemaal kohalikud, annab märku õ-tähe asemel kasutatav ö. “Ma ei pane seda üldse tähele, kumb täht on, vahel ma isegi ei tea, kuidas oleks õigem öelda,” tunnistas Kaidi. Kaisa lisas, et mõned neist püüavad teadlikult vältida õ asemel ö kasutamist.
Kaidi nimetab ennast muusikust aednikuks. “Lõpetasin Otsa-kooli, siis õppisin Räpinas aednikuks ja nüüd olen Eesti Maaülikoolis teist aastat aiandust õppimas,” rääkis Kaidi oma hariduslikest valikutest. “Kui Kaidit kodus või koolis ei ole, siis on ta kirikuaias nokitsemas,” teab noorem õde Kaisa. “Päästsin sealsed õunapuud, mis olid vanad, metsistunud ja mida taheti maha võtta. Nüüd jäävad puud alles,” on Kaidi oma aednikutöö üle õnnelik. Lisaks pälvis neiu 2013. aastal noore aedniku tiitli.
Noorem õde Kaisa on esimest aastat Tartu ülikoolis proviisoriõppes. Praegu ei oska ta midagi tulevikule mõeldes öelda, kuid senimaani tundub eriala igati põnev. “Mind huvitab, millest ravimid koosnevad, kuidas need toimivad. Väiksena ravis ema meid looduslike taimede ja teedega. Need aitasid hästi. Tahangi teada kunstlike ning looduslike ravimite koostist ning mõju inimesele. See tundub väga põnev,” leidis Kaisa.
Kaia on valinud klassiõpetaja eriala. “Vahetult pärast keskkooli lõpetamist poleks ise ka uskunud, et sellise valiku teen. Kuid kuulnud isalt, et Haapsalus on võimalik kõrgharidust omandada, hakkas mulle see mõte järjest rohkem meeldima. Kui olin sisseastumiskatsed ära teinud, sain aru, et olen põneva eriala valinud,” lisas ta. Tulevikus soovib neiu töötada väiksemas koolis – eelkõige seetõttu, et on ise maakoolis käinud.
Koduõppe võlud
Põltsamaal elades on pere lapsed vahelduva eduga Lustivere põhikoolis õppinud. “See on tore ja väike maakool. Kooli tase on kõrge ning õpetajad head,” rääkisid tüdrukud. Pealegi on ettevõtlik pereema Eve oma lapsi koduõppel hoidnud. “Mina hakkasin koolis käima alles 7. klassis,” rääkis Kaisa.
Tüdrukute sõnul on nende perekonnas kõik nutikad, eriti poisid. “Nad õpivad kiiresti ja on väga taibukad,” kinnitas Kaisa. Üldjuhul käis ema kord nädalas koolis, tõi meile õppimist ning veerandi lõpul käisime vastamas. Hinded olid head ning kõik asjad õigel ajal tehtud. Lisaks kodus õppimisele käsid tüdrukud muusikakoolis. “Tegelikult on terve pere musikaalne, kõik mängivad pille ja laulavad, meil on ka oma pereorkester. Esineme koolilõpupidudel ja kirikus,” täpsustas Kaisa.
Tegelikult poleks pärast koolitunde Norootsist üldse õigeks ajaks Haapsallu muusikakooli jõudnudki. Seetõttu oli koduõpe muusikaõpinguid igati toetamas. Tüdrukute sõnul on õpetajad erinevad, mõnele idee kodus õppimisest väga ei meeldi, aga teised on mõistvad ning saavad aru: peaasi, et kõik õpitud ja vastatud. Tüdrukutel on kodus õppimisest ainult head mälestused.
“Koduõppest mäletan niipalju, et aega sai paindlikumalt kasutada – õppisin siis, kui mulle see kõige rohkem sobis. Samuti oli hea kodus olla ja õdede-vendadega koos mängida. Lapsepõlvest mäletangi rohkem mängimist ja töötamist kui õppimist,” rääkis Kaia. Ta meenutas, et õpetajakutset on kõige rohkem mõjutanud see, et ta sai ka ise vahel õdesid-vendi õpetada. “Väiksena õpetaja elukutse mulle meeldis, kuid ise koolis õppides olin huvi ameti vastu peaaegu kaotanud. Õnneks on see tagasi tulnud,” rõõmustas Kaia.
“Õhkkond oli kodus vabam ja kui tahtsime hommikul kauem magada, siis saime seda teha,” räägib Kaidi. Ema on pühendunud ja tegeleb kõigi lastega palju. “Oleme parajate vanusevahedega, nii sai ema iga lapsega individuaalselt tegelda,” lisas Kaia.
Päris koolist eemal tüdrukud siiski ei ole olnud. Tunnis käidi ikka paaril päeval nädalas. Näiteks kui Kaidi koolis käis, tuli noorem õde Kaia temaga kaasa. “Ta polnud veel kooliealinegi, aga oskas mõningaid asju paremini kui mina,” meenutas Kaidi.
“See oli minu jaoks väga põnev aeg. Mäletan, et koolis oli raske sõbruneda, sest ma olin teistest erinev – neil ei käinud lihtsalt õde koolis kaasas,” on Kaial sellest ajast meeles. Ta lisas, et siiski meeldis talle koolis käia ning õppida. “Õpetaja andis mulle mõned ülesanded ning hiljem vaatas need üle. Mulle meeldis kuulata, mida teised tegid, sest oli põnev teada saada, kui palju ma teiste õpilaste ülesannetest aru saan. Sel ajal, kui õde koduseid ülesandeid tegi, meeldis mulle ka kõrvalt kuulata ja vastuseid ette öelda,” muigas Kaia.
Helle Randami stipendium
*Jagab Dharma heategevusfond
*Mõeldud lasterikkast perest pärit noorte õpingute toetamiseks
* Esimesed stipendiumid maksti 2008. aastal
*Tänaseks on saanud fondi abiga oma õpingutele pühenduda 95 noort inimest
*Neile on stipendiumideks makstud kokku 202 400 eurot
* Sel õppeaastal maksti õpinguteks stipendiume 42 üliõpilasele summas 42 000 eurot
Allikas: Dharma heategevusfond
i
MARGE TASUR
