Lõppenud juuni pakkus tubli annuse irooniat. Vohava poliitpopulismi varjus langetas valitsus otsuse, mis jõuab lähitulevikus meie kõigini väga krõbeda arve näol: tõuseb elektri hind, kerkib toasooja hind, hoo saab sisse puidu raiskamine ning väheneb ettevõtete ekspordivõimekus.
Riigikogu viimastel istungitel käis tõsine diskussioon elamumaa maamaksust vabastamise üle. Opositsioon kritiseeris puudulikku ning populistlikku lahendust ning võimuerakonnad eesotsas Isamaa ja Res Publica Liiduga kuulutasid, kuidas nad võitlevad kodukulude vähendamise eest. Asi kulmineerus kuluka reklaamikampaaniaga, kus püüti maalida pilti IRList kui soodsa kodukolde pakkujast.
Enne leping ehitajaga, hiljem rahastamisallikad
Samal ajal langetas valitsus oma istungil IRLi kuuluva majandus- ja kommunikatsiooniministri ettepanekul otsuse, mis suurendab kodukulusid rohkem kui ükski teine viimasel ajal tehtud otsus.
IRLi juhtivpoliitiku Juhan Partsi algatusel anti hiljuti töösse uue 300 MW põlevkivikatla ehitamine, mis maksab 560 miljonit eurot. 2012. aastal tuleb otsustada, kas rajada ka teine 300 MW katel. Kui see samm astutakse, siis tuleb projekti koguhinnaks tervelt 960 miljonit eurot. Kumbki katel end majanduslikult ära ei tasu, mistõttu on pikka aega otsitud, kuidas toetada investeeringut ilma Euroopa Liidu reeglitega vastuollu minemata. Esmalt oli lootus riigiabi skeemi kasutamisel, kuid hoolimata Partsi varasematest lubadustest, vastavat luba Euroopa Komisjonilt lõpuks ei saadudki.
Vaatamata sellele, et katelde finantseerimise põhimõtted pole paigas, allkirjastati ka juba leping ehitajaga. Tänaseks jäänud kaks teed, kuidas Eesti üht suurimat ning olulisemat investeeringut rahastada. Esimene võimalus on anda suures mahus tasuta CO2 heitkoguste ühikuid ühele elektritootjale, mis muudaks põlevkivist toodetud elektri hinna avatud turul konkurentsivõimeliseks.
Tasuta kvooti taotlevad investeeringud peavad aga vähendama kasvuhoonegaaside hulka ning ei tohi tugevdada toetuse saaja turgu valitsevat seisundit. Kuna Eesti Energia uued põlevkivikatlad neile põhimõtetele ei vasta, siis on üsna vähe tõenäoline, et meile seesugune kingitus tehakse. Lõpliku otsuse peaks Euroopa Komisjon langetama järgmise aasta alguses.
Hinnatõus uuest põlevkivikatlast
Reaalsem on rakendada teist skeemi, mis põhineb ideel doteerida saastavat põlevkivielektrit taastuvenergia tasude abil. Selleks on vaja kasutada kateldes põlevkivi kõrval pooles mahus energiaallikana hakkepuitu. Viimasele tuleb aga peale maksta taastuvenergia toetust ehk teisisõnu maksab iga tarbija oma taskust selle ebaefektiivse ja saastava elektritootmise viisi kinni. Taastuvenergiatoetus kajastub nimelt meie kõigi elektriarvetel.
Kui arvestada, et võimas 300 MW katel hakkab töötama baaskoormusel, mis on umbes 8000 tundi aastas, siis eeldatavalt toodab ta aastas 2,4 miljonit MWh elektrienergiat. Kui pool toodetavast energiast baseerub hakkepuidul, saame kokku 1,2 miljonit MWh/aastas. Võttes aluseks tänase taastuvenergia toetusskeemi, tähendab see iga-aastast 64 miljoni euro suurust toetust põlevkivikateldele. See summa jaguneb kõigi tarbijate vahel. Ja kui sama skeemi alusel läheb käiku ka teise plaanitava põlevkivikatla ehitus, võib antud numbri kahega korrutada.
Hakkepuidu kasutegur madalam kui koostootmise puhul
Probleemid sellega ei piirdu. Kui üldiselt kasutatakse hakkepuitu elektri ning soojuse koostootmisel, mis tagab vähemalt 75-protsendilise kasuteguri, siis Eesti Energia põlevkivikatlas saadakse hakkepuidust elektrit ja minimaalsel hulgal sooja. Seega on kasutegur pea kaks korda madalam kui koostootmisel, küündides vaid 40 protsendini. Ühelt poolt tähendab see puidu kui väärtusliku energiaressursi põhjendamatut raiskamist, teisalt toob see kaasa puidu hinna märkimisväärse tõusu.
Hakkepuidust toodetakse Eestis arvestatav osa toasoojast. Puiduhinna tõus tähendab aga kulude kasvu soojatootjatele, mis omakorda toob kaasa soojahinna tõusu eratarbijatele, vähendades ühtlasi meie ettevõtete konkurentsivõimet eksportturgudel.
Majandusminister on asja põhjendanud peamiselt julgeolekuaspektiga, justkui oleks tegu ainsa alternatiiviga elektritootmisele, mis põhineb idanaabrilt imporditaval maagaasil. Samas on jäänud tõsiselt analüüsimata lahendused, kus tootmine baseerub tuuleenergial või vedelgaasil ja mis tagaksid nii energiasõltumatuse naabrist kui ka konkurentsivõimelisema hinna.
2013. aastal avaneb elektriturg täielikult, mis toob eeldatavasti taas kaasa elektrihinna tõusu. Kahe aasta pärast jõuab tarbijani ka uute põlevkivikatelde rajamisest tingitud elektrienergia ning soojahinna tõus. Selle taustal jääb 2013. aastaks plaanitav elamumaa maamaksust vabastamise kasu olematuks ning IRL-le võib anda suurima kodukulude tõstja “auhinna”.
i
RANNAR VASSILJEV, Sotsiaaldemokraatlik Erakond, Riigikogu rahanduskomisjoni aseesimees
