Nädal tagasi peeti Jõgeva spordikeskuses Virtus noorte Euroopa ja maailmameistrivõistlusi sangpommi tõstmises. Ainus meie maakonna esindaja, Luual elav Palamuse Gümnaasiumi õpilane Mattias Viljamaa sai 85 kg kaalukategoorias kahevõistluses pronksmedali.
Võistluste peakorraldaja, Eesti Jõutõste Liidu sangpommisektsiooni esimees Ülo Kuusk ei salanud, et üks noorte maailma- ja Euroopa meistrivõistluste Eestisse toomise ajendeid oligi tema jaoks võimaluse andmine medalite võitmiseks Eesti selle ala tublimatele.
“Nii mõnigi praegune tugev tegija, Mattias Viljamaa kaasa arvatud, on noorteklassist välja kasvamas, täiskasvanute hulgas medaleid võita on aga juba hoopis raskem,” ütles Ülo Kuusk.
Peaaegu kogu meistrivõistluste kuld tuli siiski Venemaa esindusele loovutada: idanaabrid olid kui poisid-tüdrukud teiselt planeedilt. Enamik neist “pumpas” harjutuse kümneminutilise sooritusaja uhkelt täis, samal ajal kui konkurendid enamasti väsimusest pommi enneaegu nurka viskasid. Ka tõstete kvaliteet polnud nende jaoks probleem. Meie noormeeste tõstetest jätsid aga karmid rahvusvahelise kategooria kohtunikud üsna suure osa lugemata, sest pomm ei tahtnud kuidagi kahte sekundit päris sirgel käel püsida.
Ainus kaalukategooria, milles venelased kullata jäid, oli 78 kg, milles nii kahevõistluse kui ka pika tsükli võitis ainus Valgevene esindaja Juri Esmentovitš. Nii et kuigi võistluste korraldajad olid valmis pannud kõigi viie esindatud riigi — Venemaa, Valgevene, Eesti, Leedu ja Läti hümni, läks autasustamisel vaja vaid kaht esimest.
Ei jäänud rahule
Mis Eesti esindusse puutub, siis peale Mattias Viljamaa pronksi saadi veel üks noormeeste kahevõistluse hõbemedal (selle võitis Kuldar Kark 73 kg kaalukategoorias) ja neli sama ala pronksmedalit (need võitsid Mihkel Poom 63 kg, Marin Kanarbik 68 kg, Andreas Sapas 78 kg ja Henry Tammann üle 85 kg kaalukategoorias), kolm tüdrukute sangpommirebimise hõbemedalit (need võitsid Siiri Univer 53 kg, Elina Vares 58 kg ja Koidu Killing 63 kg kaalukategoorias) ja kolm pronksmedalit poiste nn pikas tsüklis (need said Heiti Bublik 58 kg, Mihkel Poom 63 kg ja Raido Tammleht üle 85 kg kaalukategoorias). Ka meeskondlikus teatevõistluses ja võistkondlikus arvestuses sai Eesti Venemaa ja Läti järel kolmanda koha.
Selgituseks olgu öeldud, et nn pikk tsükkel näeb välja nagu tõukamine, ainult et tõstete vahel ei lasta pommi rinnale, vaid pannakse maha; teatevõistlusel oli aga viiest mehest igaühel tõukamisaega kolm minutit. Selguse mõttes tuleb ära öelda seegi, et teine või kolmas koht võis sel võistlusel olla ka viimane, sest samas kategoorias ei pruukinud rohkem võistlejaid olla. Mattias Viljamaal tuli pronksi saamiseks siiski alistada leedulane Ovidijus Tarutis.
Oma tulemusega — 50 tõstekorda ja punkti tõukamises ning 170 tõstekorda ja 85 punkti rebimises (tõsteti selles kategoorias 24 kg pomme) — ei jäänud Mattias ise sugugi rahule. Ülo Kuuse arvamusega, et saatuslikuks sai reedel joostud kahekilomeetrine kross, mis lihased liiga lõdvaks tegi, noormees siiski päri polnud.
“Asi jäi rohkem käte, mitte jalgade taha,” ütles Mattias. “Ega ma viimasel ajal väga palju trenni pole teinud. Pole lihtsalt aega olnud.”
Tugevad traditsioonid
Venemaa koondise ühelt treenerilt, Baškiirias tegutsevalt Radik Miniahlitovilt sai päritud nende edu saladuse järele.
“Meil on sangpommispordi harrastamisel tugevad traditsioonid ning välja on töötatud tõhus treeningumetoodika,” ütles treener. “Meie kandis harrastavad seda ala enamasti sitked ja jässakad külapoisid, kes on harjunud tööd tegema ja kes näevad sporditegemises võimalust oma tulevikku kindlustada: kui vanemad pole jõukad, võib just edu spordis aidata ihaldusväärse kõrgkooli ust avada.”
Mattiase kaalus esikoha saanud Omskist pärit Aleksandr Tšikinilt (tõukas 158 ja rebis 181 korda) saigi küsitud, mis ahvatleb poisse sangpommispordiga tegelema.
“See kasvatab vene vaimu ja distsiplineerib,” vastas noor jõumees ning lisas, et kui Venemaal räägitakse palju sellest, et Eestis venelasi ei sallita, siis kohapeal kogesid nad üllatusega hoopis suurt külalislahkust. Tõsi, publikut oli kahel võistluspäeval — möödunud laupäeval ja pühapäeval — Virtuse saalis üsna napilt. Seda muljet, et Jõgeval üksnes paadunud spordivaenlased elavad, ei saanud Virtuse hostelis ööbinud sangpommipoistele siiski jääda, sest nad nägid ka laupäeva õhtul samas saalis peetud SK Tähe ja TTÜ/Team Exeli vahelist viimast finaalmängu, mille ajal tribüünid olid möllavat publikut pilgeni täis.
“Üks, mis noorte sangpommitõstjate elu Jõgeval mugavaks tegi, oligi see, et ööbida said nad otse võistluspaigas,” ütles Ülo Kuusk. “Väga rahul oldi ka ilusate karikate, medalite ja muude auhindadega.”
Auhinnalaua katmisse investeeris peakorraldaja tuhandete kroonide viisi oma isiklikku raha. Kogu võistluste eelarve raskus siiski tema rahakotil ei lasunud, vaid õla panid alla ka Rahvusvaheline Sangpommiliit, Eesti Kultuurkapital ja AS Mokter.
“Tänulik olen veel linnavalitsusele, kes võimaldas Virtuse saali tasuta kasutada, Virtuse Hostelile, kes ööbijatele hinnaalandust tegi ning paljudele teistele abilistele, kes võistlust korraldada aitasid,” ütles Ülo Kuusk ja avaldas lootust, et meie poisid pärast karmis rahvusvahelises konkursis saadud õppetundi pomme nurka ei viska, vaid äärmiselt tervisliku spordialaga ikka edasi tegelevad.
RIINA MÄGI
