Pühapäeva varahommikul kõrguvad taevas äikesepilved. Kui esialgu on kahtlus, et kolmas Jõgeva kohvikutepäev tuleb vihmane ja külm, siis nii õnneks siiski ei lähe.
Kokkulepitult olen kell üheksa Kunsti Kodu kohviku juures, mille lahke perenaine Piret Järv on otsustanud nii mulle kui ka linnarahvale päevaks oma kodu uksed avada. Nii Piret kui ka Betti Alveri muuseumi peremees Toomas Muru on juba rõõmsalt laudu ja toole tõstmas.
Kui Piret Järvega juuni algul kohtusin, oli ta juba siis kohvikutepäeva suhtes ootusärev. Nii on ka täna, kui pisut närviline sagimine isegi kass Nupsikule veidi hirmutav paistab. Vurrukandja istub teisel pool teel ja jälgib mõnda aega umbusuga vürtsitatud huviga maja ees toimuvat, toob siis kuuldavale põgusa „mjäu“ ja ongi läinud. „Ta vist saab aru, et olen ärevil. Ta on sellistes asjades üsna tundlik,“ nendib perenaine.
Kohvik nagu Pariisis
Jahe suvehommik on parajalt mõnus, et kuuri alt viimased lauad ja toolid maja ette lohistada. „Laenasin sõbrannadelt lauad kokku, selgus, et napsasin need teise kodukohviku eest napilt ära,“ ütleb kohvikupidaja häbelikult.
Kuigi kolm pead on ikkagi kolm pead, tasub kodukohvikut pidada suurema meeskonnaga.
Nii saabubki Pireti ema Heli Järv ning hea sõbranna ja endine õpilane Annika Kalmus, kelle ülesandeks jääb näomaalingute tegemine. Üheskoos asume toole ja laudu puhastama ning paika sättima. Kell tiksub halastamatult 10 suunas, ent oleme tunnikesega lauad puhtaks saanud, näomaalinguks vajalikud asjad välja toonud ja isegi kriiditahvel on juba paigas. Muide, kriiditahvli rolli mängib mustaks võõbatud ruloo.
Tänav meenutab ladina kvartalit Pariisis, kus erinevat värvi toolid ja lauad moodustavad ühtse värvigamma, mingil määral sarnaneb aga Kunsti Kodu Tartu ajaloolisele Werneri kohvikule, mis oli omal ajal kuulsate muusikute, kunstnike ja kirjanike kohtumispaik. Vestleme Toomas Muruga Betti Alverist ja eesti muusikutest, arutledes, milliseid andeid on inimestele antud ja kuidas need avalduvad.
Kaua pole aga aega muljetada, sest üsna pea saabuvad esimesed külastajad. Selleks on ema tütrega, kes on võlutud näomaalingutest. Annika on temast teinud rebasekutsika ja teele võetakse kaasa üks sinine vikerkaaremuffin.
Lisaks värvilise sisuga muffinile kaunistavad lauda Pireti ema tehtud marjakook ja soolane quiche. Annikalt on legendaarne kass Arturi kook.
Kiidusõna väärt muffinid
Kohvikutepäev annab võimaluse oma kokkamisoskused proovile panna. „Küpsetamisele, segamisele, lõikumisele ja sättimisele kulus terve päev,“ tunnistab Heli Järv, kes sel aastal otsustas kõik toidud eelmisel päeval valmis teha.
Möödunud korral valmisid hõrgutised napilt enne kohviku avamist. Ka muffinid valmisid päev enne ning olid laual ka möödunud aastal. Just sinist värvi muffinitest saabki tänase päeva vaieldamatu hitt, sest neid käiakse muudkui juurde küsimas. Enamasti on soovijateks lapsed, kelle silmad lähevad hetkega särama, neid klaaskupli all näevad.
„Aitäh, väga head muffinid on,“ käiakse järjest kiitmas ja ostetakse juurdegi. Nii mõnigi kohvikukülastaja astub Kunsti Kodu uksest sisse esimest korda. „Olen küll näinud, et siin on pood, aga arvasin, et mingi kasutatud riiete kauplus,“ tunnistab üks külalistest, kuid nähes, et tegemist on väikese kunstipoega, üllatub ja asutab end kõrvarõngaid valima. „See on hea võimalus end pildile tuua ja näidata, mis siin on,“ kinnitab Piret Järv. Sel päeval leiavadki uue omaniku ka üks Robert Broki maal ja mitmed keraamilised nõud.
Kella kaheks on muffinid otsas. Ka taldrik kass Arturi kookidega hakkab tühjenema, kuid pererahvas on rõõmus. „Kellaaeg ongi juba niikaugel, et taldrikud võiksid tühjaks saada,“ rõõmustab Heli Järv. Kuna väljas hakkab vihma ladistama, koguneb järjest rohkem külalisi tuppa varju otsima. Uuritakse kunstinäitust, vaadatakse fotosid, ostetakse ehteid.
Mõned sätivad end kamina ette istuma ning juttu ajama ega hooli õues mürisevast äikesest ja vihmasabinast.
KERTTU-KADI VANAMB
