Nii, nagu üks tuntud raamatutegelane maakera kohta ütles, et selle sees olevat veel teine ja palju suurem maakera, nii on ka väikese Võtikvere sees teine ja hoopis suurem Võtikvere. Vähemasti ühel päeval aastas saab see suur Võtikvere kõigile nähtavaks: raamatuküla peo ajal.
Raamatupidu algab laupäeval väikese tehnilise apsuga: kui raamatuküla eestvedaja Imbi Paju aidaõues publiku ees avasõnad tahab öelda, lisab võimendus tema häälele nii vägeva kaja, et helitehnik tuleb appi kutsuda. Kaja keeratakse maha, aga Riigikogu liige Mai Treial märgib oma tervituskõnes, et see tehniline äpardus oli väga sümboolne: Võtikveres toimuv kajab, piltlikult öeldes, vastu terves maailmas ja terves maailmas toimuva kajad jõuavad Võtikverre.
Sellest, kuidas meie oma väike maailm laia maailmaga suhtestub, tänavusel raamatuküla peol juttu ongi. Sestap on sümboolne, et raamatuküla patrooni kohustused antakse pidulikult üle Justin Petronele, itaalia juurtega USAs sündinud ja praegu Eestis elavale ajakirjanikule, kelle mullu ilmunud raamat „Minu Eesti“ on pikalt raamatumüügi edetabelites püsinud.
Võtikverre on Justin tulnud koos abikaasa Epu ning tütarde Marta ja Annaga. Epu asutatud kirjastus Petrone Print on lisaks Justini “Minu Eestile“ üllitanud üle kahekümne raamatu, milles eestlastest autorid jäädvustavad ja mõtestavad oma võõrsil viibimise kogemusi. Mustvee raamatukogu juhataja Laidi Zalekešina, keda raamatupeo publiku hulgas kohtan, kinnitab, et “Minu“-sari on väga populaarne ja huvilistel tuleb nende raamatute lugemisjärge päris pikalt oodata. Epp Petrone lisab, et sari on populaarne ka kirjutajate seas: tavaliselt pakutakse ühe maa kohta mitut käsikirja ja saadetud tekstinäidiste põhjal on kirjastajal võimalus parim valida.
Et on lugemisaasta, siis pakub Imbi Paju Torma vallavanemale Riina Kullile võimalust tõestada, et ta lugemist veel ära unustanud pole. Vallavanem loeb raamatust “Minu Eesti“ ette pööraselt naljaka loo, millest Justin kohtub esimest korda eestlaste lemmiktoidu süldiga. Kas etteloetud loo tagajärjel või tingituna piduliste soovist autorilt raamatusse autogrammi võtta, aga “Minu Eesti“ kaob välgukiirusel Petrone Prindi müügiletilt.
Kultuur ja välispoliiitika
Välisminister Urmas Paetil, kel on varasemast võtta ka kultuuriministri kogemus, palub Imbi Paju rääkida sellest, kuidas eesti kultuur aitab meie riigil oma välispoliitikat ajada. Paeti jaoks on kahe asja seos ülimalt otsene.
“On elementaarne, et üks rahvas ja riik kasutab enda tutvustamiseks seda, mis tal ainulaadne. Ainulaadsed ja eripärased asjad ongi aga enamasti seotud kultuuriga. Paljud muud ühiskondlikud nähtused on eri riikides ju sarnased,“ ütleb Paet ja lisab, et meie väikest rahvaarvu arvestades on otse uskumatult palju eesti väärtkultuuri laia maailma jõudnud.
Raamatupäeva järgmine külaline ajakirjanik Õnne Pärl on riputanud Võtikvere külamaja seinale oma fotonäituse Afganistanist ja raamatuletilt saab soetada ka tema samale maale pühendatud raamatut, mis kummutab meedia loodud stereotüüpe selle kohta, et Afganistanis ainult sõditakse ja kasvatatakse narkootikume ning et naised peavad seal olema madalamad murust. Sattunud Afganistani seoses abikaasa osalusega ühes sealses IT-projektis, võib Õnne Pärl kinnitada, et kui võõramaalasest külaline austab islami traditsioone, siis võetakse ta afgaanide poolt väga soojalt vastu.
“Ainsad, kes mind seal ähvardanud on, on mõned Eesti sõjaväelased,“ ütleb Õnne Pärl, lisades, et ähvarduskirju on esile kutsunud mõned tema mõtteavaldused, mis ei lange kokku sõjaväelaste arusaamadega.
“Aga meie arusaamad ei saagi kokku langeda, sest relvaga ringi liikuv sõjaväelane ning relvitult ringi liikuv tsiviilisik, kes just oma relvitusega näitab, et usaldab kohalikke, kogevad täiesti erinevaid asju,“ ütleb Õnne Pärl.
Tema sõnul unustab meedia Afganistanist rääkides üldjuhul täiesti ära selle, et tegemist on iidsest pärsia kultuurist läbiimbunud maaga.
“Seal armastatakse jutu sees väga tihti tsiteerida kuulsate pärsia poeetide loomingut,“ ütleb Õnne Pärl.
Nagu saunalava
Teatud hetkest hakkab raamatupeo küsitlussessioon kulgema üha kiirenevas tempos, sest päevajuht Imbi Paju valvas silm on tabanud ära äikesepilve lähenemise. Nii saavadki ajaloolane Aigi Rahi-Tamm ja politoloog Iivi Anna Masso üpris napilt aega, seletamaks lahti, missuguse psühholoogilise pärandi on meile jätnud totalitarism. Napilt jääb aega ka Mercedes Merimaal, tutvustamaks oma raamatut “Minu tee taimede väeni“, ning Jorma Rotkol ja Merike Jürjol kõnelemaks oma ajaloo- ja ilukirjanduse piiril balansseerivatest raamatutest “Erik Strand ja kadunud kuld“ ning “Pikad varjud teel“. Aga “konks“ on kuulajatele ikkagi osavalt “hambu“ visatud. Jätkuks ainult aega nii viimati nimetatud raamatud kui ka kõik teised raamatud, millest sisuka päeva jooksul juttu olnud, läbi lugeda!
Vaevalt on Väike-Maarja harrastusnäitlejad alustanud komöödia “Kelle kübar see on?“ ettekandmist, kui vihm tõepoolest kohale jõuab. Etendus jääb katki, raamatukaupmehed evakueerivad järele jäänud kauba autodesse ja publik poeb külamajja vihmavarju. Vihmavarjus satun kokku Pärnumaa taimetarga Mercedes Merimaaga, kes kunagi pidas Torma sovhoosis peaökonomisti ametit.
“See on tegelikult üllatav, et nii väikeses külas sellisel tasemel üritust korraldatakse,“ ütleb Mercedes. “Selleks, et maal kestma jääda ja inimväärset elu elada, tuleb inimestel palju rohkem pingutada kui linnas. Kõrvaltvaatajad ei pruugi osata seda pühendumist väärtustada, minule kui endisele tormalasele teeb siinsete inimeste toimekus aga väga suurt rõõmu.“
Eesti Lugemisühingu esinaine, Võtikverest pärit Maili Vesiko-Liinev on erinevalt Mercedesest viibinud ka varasematel raamatupidudel.
“Kui ma alguses arvasin, et siin võiks raamatuküla päeva ajal ikka palju rohkem inimesi olla, siis nüüd leian, et siin on täpselt need inimesed, kes olema peavad,“ ütleb Maili.
Epp Petrone lisab, et edaspidi võiks keegi mõelda raamatuküla peo ajaks eribusside käimapanekule: siis pääseksid Võtikverre ka need Jõgeva, Tartu ja Tallinna raamatusõbrad, kellel oma autot pole.
Ise mõtlen Võtikverest lahkudes, et raamatuküla päev on niisama demokraatlik paik nagu saunalava: siin kaovad segavad rollid, maskid ja seisusevahed, siin juletakse üksteiselt kõike küsida ja rääkida asjadest nii nagu need on.
Rein Siku jutt tema raamatust “Minu Ugrimugri“ ja saja inimese kaerajaani vihtumine jäävad mul kahjuks ajapuudusel kuulmata-nägemata.
i
RIINA MÄGI
