Müncheni julgeolekukonverentsil oli õhk Pax America lõpu aimdusest tiine. Kaitseminister James Mattise lühike ja pettumust valmistav kõne ning asepresident Mike Pence´i ebaveenev pöördumine ei suutnud teha olematuks Donald Trumpi hoolimatust jutust põhjustatud segadust. Euroopa võib avalikult endiselt loota parimat, ent eraviisiliselt teiste delegaatidega rääkides sai selgeks: me valmistume halvimaks.
See veeretab ebamugavalt suure vastutuse Suurbritanniale. Brexit võib küll tähendada meie lahkumist Euroopa Liidust, ent me oleme asendamatu piirkonnaväline sõjaline jõud Euroopa uues võtmeregioonis: Läänemere piirkonnas.
Esimest korda alates 1980. aastatest on Suurbritannial Euroopas tõsised sõjalised kohustused. Me oleme NATO “raamriik” Eestis, saates vägesid ja koordineerides kaitsetegevust. (Kanada teeb sama Lätis, Saksamaa Leedus ja USA loodetavasti Poolas).
Eestisse saabuvat pataljoni ootab ees katsumusterohke sõjaline teenistus, mida me ei ole tõsiselt harjutanud alates 1980. aastatest. Iraagis ja Afganistanis võitlesime mässulistega, kes olid peamiselt amatööridest fanaatikud ja kelle surmavaimad relvad olid isevalmistatud maamiinid.
Venemaa seevastu on sõjalisest suurjõust vastane. Tal ei ole küll Nõukogude Liidu sõjalist võimsust, ent Vladimir Putin on kasutanud Venemaa nafta- ja gaasitulusid, et riigi relvajõud uuesti üles ehitada. Ta saab rubla eest päris palju head kraami. Mõnes valdkonnas – näiteks õhutõrjes – on Venemaal sõjaline eelis. Riigil on soomusväeosade ja suurtükkide arvestuses piirkonnas suur arvuline ülekaal ning tema arsenalis on võimekas kokteil teistest hübriidsõja pidamise vahenditest.
Esineb tõsiseid probleeme. Eestil puuduvad õhujõud. Riigis paiknevatel Briti kuninglike õhujõudude (RAF) sõjalennukitel on ülesanne turvata Balti õhuruumi Venemaa piiririkkumiste eest, mitte pidada päris sõda koos Briti maavägedega. Ka ülekoormatud kuninglikku mereväge ei ole endiselt laval näha. Kuidas suudaksime me kriisi korral tõsiseltvõetavalt kaitsta oma vägesid Eestis või saata neile lisajõude? Varasem vastus oleks olnud “helistage Pentagoni”, nüüd võib meil vaja minna uut.
Muret tekitab ka Venemaa ülekaal eskalatsiooniredelil ehk Moskva võime saavutada panuseid tõstes kiire võit. Mida teeksime me siis, kui Kreml kuulutab Baltimaade kohal välja lennukeelutsooni ja toetab seda ehk tuumalaenguga süvapommi katsetusega? Meie Trident-rakettidel põhinev strateegiline tuumaheidutus on mõeldud viimsepäevastsenaariumi, mitte pahategude ja blufi jaoks. Ilma USA julgeolekumantlita tunneme end taas poolalasti.
Sõjalisi vajakajäämisi võimendab killustunud piirkondlik julgeolekukord. Rootsi ja Soome ei kavatse niipea NATO-ga liituda (ja on sellega ehk hiljaks jäänud). Norra ja Island on NATO-s, aga oma kaitsekorraldusi tugevdavas Euroopa Liidus mitte. Taani on EL-is, ent on jäänud kõrvale bloki välis- ja julgeolekupoliitikast.
On olemas Taanit, Soomet, Islandit, Norrat ja Rootsit hõlmav kaitsekoostööprogramm Nordefco, ent see eksisteerib peamiselt paberil. Neljale väiksemale Põhjamaale ei meeldi alluda suurimale ja rikkaimale (ja kõige üleolevamale) Põhjala riigile – Rootsile. Taani sõjaline doktriin keskendub täielikult ekspeditsioonisõjale, jättes territoriaalkaitse tagaplaanile. Piirkonna kolm NATO liiget kardavad igasugust alliansi selgete julgeolekutagatiste hägustamist.
See on nüüd muutumas, ehkki tükiviisilisel, mitte süsteemsel alusel. Piirkonna üheksa riiki – Põhjala viisik, kolm Baltimaad ja Poola – on kiirkorras rajamas uusi julgeolekukorraldusi. Need toetuvad luureinfo vahetamisele, vägede koostegutsemisvõime parandamisele, võimekuste koondamisele, ühisõppuste korraldamisele ning õiguslike ja diplomaatiliste takistuste kõrvaldamisele.
NATO liige Eesti ja allianssi mittekuuluv Soome plaanivad osta ühiselt Lõuna-Korealt haubitsaid ning vahetada luureinfot seninägematult kiiresti ja usalduslikult. Soome on allkirjastanud teiste riikidega terve rea kahepoolseid kaitsekoostööleppeid. Rootsi on muutnud seadusi, lubades teiste riikide relvajõududel (loe: NATO-l) oma territooriumil tegutseda, ja liigub Suurbritannia juhitavate ühendekspeditsioonivägedega liitumise suunas. Üksus on mõeldud saatmiseks välismaa kriisipiirkondadesse. See võib hõlmata Baltimaid. Poola konservatiivne valitsus keskendus varem vaid NATO-le, ent on asunud nüüd arendama kaitsesidemeid Rootsiga.
Selle kõige käivitaja on mõistagi härra Putin. Tema ähvardav ja hoolimatu käitumine pani NATO viimaks loobuma illusioonidest partnerluse kohta Venemaaga ja koostama eesliiniriikide kaitsmiseks plaane, korraldama õppusi ja suurendama seal liitlaste kohalolekut. Venemaal õnnestus esmalt hirmutamisega lääs mugavustsoonist välja ajada ning Vene propaganda sarjab nüüd osavalt selle hilinenud ja piiratud vastust kui sõjaõhutamist, ähvardades raevukate vastumeetmetega.
Selleks, et tekkiv Põhjala-Balti-Poola mini-NATO kujuneks patiseisu murdvaks ja lünki täitvaks tõkendiks, läheb vaja diplomaatilise ja sõjalise kaaluga riigivälist juhtimist. Prantsusmaa, Saksamaa ja USA tulevase juhtkonna kohal rippuvate küsimärkide tõttu saab see olla vaid Suurbritannia. Meie Eestiga seotud sõjalised kohustused on tõenäoliselt alles meie Balti seikluse algus.
Meie poliitikud peavad selgitama senisest paremini, miks see kõik on vajalik. Alustuseks peaksid nad rääkima ilustamata Vene ohu tõsidusest sellele riigile, puudutades mitte üksnes sõjalist külge, vaid ka õõnestustegevust. Nad võiksid ka märkida, et Brexiti suunas komberdades on meil Euroopas sõpru eriti vaja.
Nad peaksid ütlema, et meil pole väärilisemat liitlast kui hästi valitsetud kirglikult anglofiilne Eesti. Eesti väed on võidelnud meie kõrval Afganistanis, kandes raskeid kaotusi. Sajandi eest kindlustas kuninglik merevägi Eesti iseseisvuse. Baltimaad on Kremli kätes rängalt kannatanud ja meie kanname selle eest osalist vastutust. Meil on moraalne kohus neid praegu aidata.
Enamgi veel, meie liitlaste võimed suurendavad meie turvalisust. Baltimaade luure ja propagandatõrje on kõrgel tasemel. Soomel ja Poolal on juba olemas vargomadustega tiibrakett JASSM, mida Venemaa ei suuda alla tulistada: see on tõeline heidutus. Rootsi õhujõud ja allveelaevad ning Soome suurtükiväed on maailmas ühed paremad. Kui me saame aidata neid tükke kokku panna, muudame kõigi, ka meie, jaoks sõja Venemaaga palju vähem tõenäoliseks.
EDWARD LUCAS
Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute “Uus külm sõda” ja “Pettus” autor ja ajakirjanik. Ta kirjutab Briti majandusajakirjale The Economist ning töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.
Kolumnis esitatavad arvamused, hinnangud ja vaated ei esinda selle vahendaja uudisteagentuuri BNS seisukohti.
