Laste normaalne ja inimväärne elu on jätkuvalt kuum teema nii ajakirjanduses kui sõprade-tuttavate vestlusringides. Sest küllap oli möödunud kuul avalikkuse ette jõudnud õõvastav lugu Ida-Virumaalt tõesti liig mis liig ka meie palju näinud ja kuulnud rahvale.
Üks ja teine on tunnistanud, et on ka ise mõnes naabriperes midagi taolist kahtlustanud, kuigi ehk mitte nii drastilisel kujul. Aga kuidas tõestada ja kuhu kurta? Selliste probleemide ees on sageli võimetud isegi lastekaitse- ja sotsiaaltöötajad, sest seadus kaitseb meil igasugust kodu mõnikord jõulisemalt kui seal hädas olevat last. Kui pole n-ö teolt tabatud, polegi juhtunud!
Kui ikka ja jälle ilmsiks tuleb, et kaitsetud inimtaimed hooleta on jäetud, võetakse meil kõigepealt üles rahateema. Sest ainult raha eest saab ju süüa ja riiet osta, huviringides osalemise, klassiekskursioonide ja maiustuste eest maksta…
Ja mõnikord ei meenugi, et soojust ja hoolimist ei ole võimalik osta ka hiigelsumma eest.
Suhted parimad, majandus nullseisus
Jõulude eel võis meie lehest lugeda Tallinnas immigrandina elavast kunstitudengist, kes koos pojaga vaid ime läbi ehk tänu sõprade-tuttavate toele nälga surnud pole, sest selle väikese pere väljaminekud (maksud, ravikindlustused) on sageli sissetulekuist suuremad. Kui aga koolis kord lastel oma pere sisekliimat ja rahalist seisu kümne palli süsteemis hinnata paluti, vastas seesama teismeline, et majanduslik olukord on 0-1, suhted emaga aga 10 punkti väärt. Koos leitakse pealinnas üles kultuurisündmused, kus piletiraha ei küsita, käiakse talvel suusatamas. Ema haarab kinni igast võimalusest saata poeg huvialalaagritesse ja ostab talle sünnipäevaks ja jõuludeks kingiks raamatuid, kui tal seejärel ise ka nädalaid leival ja veel elada tuleb.
Tõelist emalõvi meenutab ka üks mu lapsepõlvesõbranna, kelle saatus aastate eest üksi kolme last kasvatama jättis. See naine otsustas, et kui tema lapsed tahavad ja suudavad õppida, siis peavad nad seda saama. Ta saavutas oma eesmärgi sajaprotsendiliselt. Selleks tuli loomulikult kinni hakata igast tööotsast, mis pisutki lisaraha tõotas, sest ametlik töökoht „ajas läbi” miinimumiga.
Nüüdseks on tema üksmeelses ja rõõmsas peres juba lapselapsedki ja kõigile on nende emme ja vanaema esmatähtis ja kõige armsam. Vapralt naiselt pole iial kuuldud hädaldamist ega kibedaid sõnu ebavõrdsuse ja ebaõigluse teemal, aga ta pole jätnud ka ühegi ametniku jutule minemata, et vähimgi võimalik riigipoolne abi kätte saada. Sest häda ei anna häbeneda, nagu ta ise muigamisi ütleb.
Ninapidi telekas, suitsupakk käeulatuses
Et õnneliku lapsepõlve ja rahakülluse vahele võrdusmärki panna ei saa, kinnitavad ka pahupidised näited.
Üks mu kunagistest kursusekaaslastest töötas mõne aasta eest väikelinnas õpetajana. Tema juhatatavas klassis polnud kehvast kodust pärit lapsi, mõnel oli ema lausa kodune, sest isa teenis piisavalt ja enamgi veel. Kui ta aga kord ette teatamata ühe pisikese piiga koju minema juhtus, avanes seal kõledaist kõledaim vaatepilt. Ema istus keset päeva teleka ees, kus jooksis “seebikas”.
Lahtisest köögiuksest paistsid pesemata tassivirnad, hubase toidulõhna asemel lõi ninna sigaretivingu. Tossutatud oli ilmselt lausa toas, sest suitsupakk oli kodusel proual käeulatuses. Purjus ta polnud, küll aga häiritud ja tõre, sest seekord jäigi ju teada saamata, kas rikkad ikka nutavad. Kallilt sisustatud korteris ei jäänud silma ühtegi raamatut. “Mõne minutiga oli mul selge, miks selle pere koolitüdruk etteütlustega kimpus oli. Tal oli ka suhtlemisraskusi — temaga ei tegeldud ega räägitud kodus, kuigi emal aega ülearugi. Esimest korda nägin kirjade järgi normaalset kodu, mis tegelikult seda polnud,” rääkis tollane pedagoog.
Kortermaja saladused
Viisaka väljanägemisega külmi kodusid on paraku mitut sorti ja alati ei too soojust majja ka toidulõhn.
Mu kunagise kooliõe trepikojanaabriteks Lõuna-Eesti alevikus kolis poole aasta eest väliselt viks ja viisakas noor pere. Isal on korralik töö, ema on paariaastase tütrega kodus. Sageli levivad sealtpoolt hõrgud prae- ja koogilõhnad.
“Kord juhtusin aga kuulma, kuidas ema oma pisitütrega raevukalt kärkis. “Mokk pea maas!” oli üks väljend, mis mul siiani meeles.
Ühel ööl ärkasin selle peale, et seina taga kakeldi nii, et mööbel lendas ja kilehäälne sõnasõda meie kõrvu kostis. Hakkasin taipama, mis toimub n-ö kulisside taga. Jõudis pärale seegi, et väikest naabritüdrukut olin kuulnud toas naermas, kilkamas ja jooksmas vaid siis, kui keegi peres külas oli, sest siis ei tihatud teda ilmselt keelata.
Ei taha kohe mõeldagi, et ehk kuulis ja nägi laps seda öist kodusõdagi, kuid ka hirmu pärast nutmine oli tal ära keelatud,” pihtis mu tuttav.
Minu enda sedasorti kogemus pärineb meie maakonnalinnast, kus aeg-ajalt kauplustes üht ema kohtan, kes oma kibestumise 7-8-aastase tütre peale välja elab, alandades ja näägutades teda valjuhäälselt ja süstemaatiliselt. Praegused vanemad ja vanavanemad mäletavad ehk kooliajast August Sanga luuletust, kus on read: “Võileib pauna, suudlus palgele — nendest inimlaps saab jaksu jalgele”. Meil on ette nähtud sünnitoetused, peretoetused ja toimetulekutoetused; on ametis sotsiaaltöötajad ja lastekaitsjad. Kuid kes suudab õpetada emaks ja isaks olemist, normaalset pereelu, kui puudu pole leib, vaid soojus? Kas tõesti on meil lapsevanemaikka jõudnud nii palju mehi-naisi, kel oma lapsepõlvekodunt enam selles osas head eeskuju kaasa võtta pole?
Kui rängaks kosub veeredes see pall, kui praegu külmades kodudes kasvanud lapsed kord ise alateadlikult sama mustri järgi toimima hakkavad?
Sellise rahvusliku ja üleriigilise õnnetuse puhul pole abi mingisugusest rahast.
i
KAIE NÕLVAK
