Siimustis elav Meedi Ümar on tuntud eelkõige keraamiku ja Kiigemetsa kooli kunstiõpetajana, ent talle on omane ka kogumiskirg. Muu hulgas leiab tema kollektsioonist põnevaid vanu jõulukaarte, mis annavad ettekujutuse nii oma aja esteetikast kui ka trükitehnilistest võimalustest. Ja need polnud sugugi nii kasinad, kui võiks arvata.
Kogumiskirg on Ümaratel tegelikult “perekonnaviga”: ka Meedi abikaasa Hillar on kollektsionäär ning pojad Artur ja Peepki tunnevad vanavara vastu huvi. Vanu postkaarte ongi Meedi soetanud Hillariga koos vanavaralaatadel käies. Hillar on juba aastaid kogunud Jõgeva vaadetega fotopostkaarte, Meedi kaardihuvil nii kindlat fookust ei ole, ent temalgi on kujunenud oma lemmikteemad.
Talle meeldivad näiteks väga kaardid, millel loomi on kujutatud inimesele omaste tegevuste juures. Tema kollektsioonis on näiteks kaardid, millel kassiperet on kujutatud pesu pesemas, sigu, kasse ja koeri koolipingis istumas, kasse bussis ja rongis sõitmas jne. Need on heasüdamlikud, lustlikud ja võib olla ka natuke lihtsameelsed kaardid. Samas juhtis Meedi tähelepanu sellele, et koolipingis istuvad kassid on tunduvalt ägedama karakteriga tegelased kui samasse situatsiooni paigutatud koeralontud.
Meedil on rohkesti ka lillekaarte. Eriti palju on neid meelespeadega.
“Meelespeakaartidest saigi minu kogu alguse,” tõdes Meedi, aga ei osanudki täpselt ära seletada, miks talle just need lilled nii väga meeldivad.
Kaarte saab koguda mitte ainult teemade, vaid ka näiteks autorite ja tehnikate alusel. Autoritest on kogu maailmas üks selle ala tuntumaid tegijaid sakslanna Katharina Klein (1861-1929), kes on maalinud postkaartide tarvis enam kui kaks tuhat kompositsiooni (enamasti kujutavad need lilli või linde) ning nende tiražeerimiseks oli tal üle ilma 75 põhikirjastust ning väiksemaid veel peale selle. Nii et globaliseerumine polegi väga uus nähtus.
Oma stiil
“Katharina Kleini kaardid on stiili järgi kergesti ära tuntavad ka kogu maailma kollektsionäärid hindavad neid väga,” ütles Meedi. Mõned Kleini kaardid on temalgi.
Tehnika mõttes on Meedi kaardikogu šedöövriteks eelmise sajandi algul või koguni üle-eelmise lõpus valmistatud reljeefsete, ažuursete ja tekstiilkaunistustega kaardid. Kujutage ette näiteks õnnitluskaarti, millel on punase atlasspinnaga roosid! Meedil on selline olemas.
“Kuidas need keerulised kaunistused tehtud on ja kui palju nende tegemine aega võttis, seda ma öelda ei oska. Ja ma ei tea, kas keegi üldse oskab: meistrid hoidsid omal ajal ju tootmissaladused kiivalt enda teada,” ütles Meedi Ümar. “Kunagi võiks asja siiski lähemalt uurida ja selliseid retrokaarte uuesti valmistama hakata.”
Meedile meeldivad vanad postkaardid eelkõige seepärast, et need jutustavad mitmesuguseid lugusid. Mida tähelepanelikumalt vaadata, seda rohkem hakkad nägema detaile ja sümboleid, mis lugu edasi annavad, samuti seda, kui erinevalt võivad kunstnikud üht ja sama motiivi kujutada.
Kui Meedi kogus olevaid jõulukaarte uurida, siis torkab silma, et peale traditsiooniliste jõulumotiivide, nagu lumine maastik, küünlad, inglid, päkapikud ja jõuluvanad, võib neilt leida paljut muud, näiteks õnne sümboliteks peetavaid põrsaid, korstnapühkijaid, neljalehelist ristikheina ja kärbseseeni. Ühel kaardil voolab suurest kotist aga välja suisa kuldmünte. Ütle veel, et õnn ei peitu rahas! Loogika, tundub, ei mängi selliste sümbolitega mängivate kompositsioonide puhul mingit rolli: kärbseseened võivad kasvada ka lumises metsas ja ristikheinalehedki võivad lumevaiba alt välja turritada.
Paarilt lustakamalt jõulukaardilt leiame suudlevad lumememmed, aga ka pidukleidis seaemanda, kellele livrees teenijapõrsas šampuseklaasi kätte toob.
Ingel ja tsepeliin
On ka hingelisemaid jõulukaarte. Ühel mängib näiteks ingel haigele lapsele pilli, teisel näeme aga lekkivas paadis hädaohtu sattunud inimesi, kellele müstiline helendus aimu annab, et inglid nad ära päästavad. Kaart näeb välja kui illustratsioon tänapäevasele paadipõgenike teemale.
On ka tehnikaimedest vaimustuvaid jõulukaarte. Ühelt 1934. aasta pisitrükiselt vaatas näiteks vastu tsepeliini nimeline õhulaev. Tollal sümboliseeris selline pilt tehnika arenguga seotud ootusi ja lootusi, pärast seda, kui hiid-tsepeliin LZ-129 “Hindenburg” õnnetult hukkus (see juhtus 1937. aastal), olid asjad arvatavasti teisiti.
Üsna suur osa Meedi Ümara postkaartidest pärinevad ühest ja samast kogust. Kollektsionäär, kes selle kogu aastate jooksul kokku kandis, suri, ning tema pärija otsustas kaardid maha müüa. Meedi käis tema kannul ühelt laadalt teisele ning ostis kaarte väiksemate partiidena, sest suurema koguse ostmiseks polnud tavaliselt sularaha.
“Mul on hea meel, et parem osa sellest kogust on taas ühes kohas koos,” ütles Meedi ja lisas, et tema jaoks on postkaartide kogumine üks viise maandada koolitööga kaasnevat pinget.
Lapsepõlvest mäletab Meedi, et kaartide saatmine ja saamine kuulusid lahutamatult jõulude juurde. Kaardid tuli aegsasti posti panna, et adressaat jõuaks enne pühi ka vastata. “Minu arust on paberkaartide aeg tagasi tulemas. Inimesed ei vaimustu enam elektroonilistest kaartidest, mis nende e-postkasti ummistavad. Paberkaarti saada on ikka erilisem tunne. Paljudes asutusteski pannakse koostööpartneritelt saabunud paberkaardid nähtavale kohale välja: ju neid siis väärtustatakse,” arvas Meedi Ümar.
RIINA MÄGI
