Katrin Põdra elab oma pere ja koeraga Põltsamaal ja teeb ehteid, käsitsi, klaasist ja kividest, samuti niidist. Ja need ehted on uhked ja toekad nagu Katrin isegi, nagu tema pere ja koer. Suuremad ja ilusamad kui pildi pealt vaadates tundub.
Katrin on 1992. aastal Tartu kunstikooli lõpetanud kiviraidur. Õppis kunstikoolis veel ajal, kui kiviraidurite õppekohaks oli kahekordne “puitsara” Kuperjanovi tänaval.
Skulptuure on Katrin teinud pärast kooli lõpetamist ühe ainukese ‒ Äksi ässa graniidist kuju, Äksi kiriku juures. Lõpetas selle küll Katrini isa, sest Katrin oli tol ajal lapseootel ja “käed ei ulatanud enam kujuni”.
Pärast kunstikooli lõpetamist on ta olnud Saksamaal lapsehoidja, siis raamatupidaja abiline. Peale kahenädalast arvutikursust kujundas telefonikataloogi ja oli hiljem pisikeses reklaamiagentuuris kujundaja ning bensiinimüüjate juures IT-spetsialist. Kujundustöid teeb siiani, nii Põltsamaal kui mujal. Ehtekunst on tema jaoks siiski mõnus hobi. Mis vahel ikkagi pisut sisse toob.
Tegi nii palju ümarikke ussikeesid, et väsis
Siis, kui Eestis klaashelmed moodi tulid, hakkasid ehteid tegema tema ema ja õde. Esialgu Katrin vedu ei võtnud. Aga kui nägi ühel Saksa lehel ümarike usskeede heegeldamise õpetust, hakkas neid tegema. Ja tegi neid päris palju, nii palju, et ära väsis. “Olen selline, kes teeb hea meelega omale ja müüb neid, mis üle jäävad. Aga siis tulid tellimused, järjekorrad ja tähtajad, asi hakkas üle pea kasvama. Ja tegin mõneks ajaks pausi, ei teinud mõnda aega midagi.” Hiljem hakkas Katrin keerama hõbetatud ja kullatud vasktraati ja sellest ehteid tegema.
Oma ehteid pildistab Kartin ise, kuigi fotograafiat ta õppinud pole. “Mulle meeldib nii pildistada, et ma panen eseme valguskasti paika ja sätin ilusasti valguse ja ta ei jookse sealt minema. Inimest olen sihilikult pildistanud vist ainult üks kord, kui sai tehtud ehtepilte viimase Battle of the Beadsmith (B.O.T.B.) võistluse jaoks. Ehteid pildistada on üldse raske, saada kätte korraga sädelus ja poolläbipaistvate kivide sügavus,” ütleb ta ise.
Vahel on Katrin mõelnud minna fotograafiat õppima. “Vahel näen unes, et selleks minna kõrgkooli ja enne eksamid ära teha, pean minema õppima keskkooli ja see on õudunenägu. Niisama vist riigieksameid ära ei tee. Kunstikoolis olid tol ajal üldained suhteliselt lahjad ja seegi on meelest läinud aegade jooksul.”
Skandinaavia stiilis toon-toonis helmestikandid
Helmestikandit on ju ammu tehtud ja välja kujunenud oma koolkonnad – USA, Itaalia, Vene. Internetis näeb neid tohutult. “USA ja Itaalia stiil on minu jaoks nagu ülepaisutatud, hästi palju kõike ja meeletult kirev. Vene koolkond on selline hästi suurejooneline. Minu ehted on pigem toon-toonis, on see siis skandinaavia stiil või mis. Mõnes mõttes on muidugi USA ja Venemaa õnnelikumad, neil on kive hulgemini käepärast, pole tolle, ega midagi. Eestisse tuleb kivid mujalt tellida.
Iga stiil on ka tehnika mõttes erinev. Ühe Vene stiilis tehnika puhul tuleb teha helmestest võrk ja siis igast võrguristist kasvab välja helmestest narmas. Väga keeruline ja tüütu teha. Ma ühe tegin,” näitab Katrin kollast, justkui valgust väljakiirgavat helmepusa, mis ilmselt on ette nähtud kaela ümber panekuks. “Panin selle Tšehhi helmetootja Preciosa halloweeni ehtekonkursile, sain kolmanda koha ja kilo helmeid. Aga see on hull töö, seda ma enam teha ei taha!” Millest on muidugi väga kahju, sest kaelaehe on väga õrn ja elegantne.
Katrin on endale kavandite tegemise jaoks printinud välja lehed, millel õiges mõõtmes kaelaring, sellele on hea ehet peale joonistada. On arvukalt neid, millel juba valmissaanud ehted enne läbi joonistatud. Ja veel mõned, mis ootavad alles oma kive ja muud materjali.
“Kive olen tellinud Soomest, Tšehhist ja ebay kaudu Indiast ning Hiinast. Ja ostnud Epp Petrone käest, Tartust. Helmed on Tšehhist ja Jaapanist. Tšehhi tootja on Preciosa Ornela, Jaapanist olen kasutanud Toho helmeid. On veel ilusamad ja paremad Jaapani helmed Miyukid. Aga need on ka rohkem kui poole kallimad. Hiina helmeid ma ei kasuta, need on väga ebaühtlased ja tikand ei jää ilus.”
Vaatas netist ja hakkas järgi tegema
Kavandil lähevad paika kõigepealt kivid, kui need leiavad oma asukoha, kleebitakse nad vildile. Seejärel tikitakse helmestega kindlalt oma kohale. Nagu on tikkimiseks ette nähtud helmed ja spetsiaalse lihviga kivid, mis on ühelt poolt tasapinnalised, on ekstra selle töö jaoks ette nähtud nii niidid kui nõelad. Tihe, ilma keermeta nailonniit, ideaalis ka vahatatud. See ei lähe nii kergesti sõlme kui tavalised niidid. Ka nõelad on ette nähtud just selle töö jaoks – imepeened, sest helmed on ju ülipisikesed.
Katrin, Sul peab väga hea silmanägemine olema! Katrin naerab selle peale “Pluss kaks. Aga ma tikin ilma prillideta.” See kuulub juba ulme valdkonda, sest Katrini tikandid on uskumatult täpsed ja puhtad.
Mis edasi saab? Kui vaja, läheb vildi alla järgmine vildikiht, et nii teha ehted mahuliseks. Siis tihe paber ja kõige alla, vastu kandja nahka, õhuke pehme nahk. See tikitakse servmise pärlireaga kogu muu ehtega kokku.
“Ega ma algul ei teadnud, kuidas see käib, vaatasin netist ja hakkasin tegema. Kui olin ühe kaelakee valmis teinud, läksin õpituppa. Tegin väga hoolega seal oma kõrvarõngad valmis ja otsisin siis kotist kaasvõetud kee ka välja. Õpetaja vaatas seda tükk aja, keeras üht ja teist pidi ja küsis siis, et miks ma sinna üldse tulin. Aga see oli mulle päriselt väga kasulik, ma oma aruga tikkisin ju kogu esimese ehte nahale. Tegin endal elu väga raskeks, sest pärast, teist nahka alla pannes, kakkusin nõela näpitsatega läbi kahe naha. Väga raske oli.”
Ehtevõistlused panevad tõsiselt proovile
Ameerika helmefirma Beadsmith korraldatud iga-aastastel võistlustel osaleb Kartin oma suurte ehetega juba neljandat korda. Loomulikult peab võistlema pääsemiseks soovi avaldama. Ja eelduseks on mingis vormis koduleht ja ette näidata varasemad tööd. Võistlema valitud ehtemeistreid on olnud paarisaja ring, mullu 264 ja viimasel 192. Katrin on pääsenud alati konkursile, vahel endale tehtud ehetega, vahel ka tellitutega. Kogu konkurss on veebipõhine ja peamisteks hindajateks on konkurendid. Kui konkurentide hääled viiki jäävad võetakse otsustavaks publikuhääletus.
“Tavaliselt olen ma kukkunud välja esimesest voorust,” räägib Katrin. Aga ka see on saavutus, sest võistlejad on ju läbinud eelvaliku. Samuti on sellises rahvusvahelises seltskonnas olemine ka reklaamiks väga hea. Üks ehteid, mis käinud varasemal konkursil kannab nime Põrgutuli. “Klaaskameed selle ehte peal on dikroidklaasist Mari-Liis Makuse käest, tema tegi need mulle, jooniste järgi ja mina siis tikkisin.” Sellise ehte tegemiseks läheb umbes 150-250 töötundi. Põrgutuli on üks neist, mis veel omanikku pole leidnud.
Sel aastal jõudis Katrin neljandasse vooru ehtega Wings for Venus (Tiivad Veenusele) jäädes lõpuks alla väga tugevale Hispaania konkurendile. Selles on 101 grammi lasuriite, lisaks teist samapalju klaashelmeid. Tiivad Veenusele on kavandatud tellimise peale, ehte ideestiku teema ja peamised kivi andis ette selle tellija ja praegune omanik. Koostöö sujus erakordselt ilusti ja ilmselt jäid mõlemad väga rahule. Otse loomulikult on ehte lugu ja valitud sümbolid salapärased. Kaelakee on inspireeritud lohe ja tiivulise hundi motiividest. Lohet jäid ses ehtes sümboliseerima kivid ja tiivulist hunti helmestest sulemotiivid. Värvid on lasuriidi jõuline ja kirgas sinine, valge ja kuldne.
Mõnel ehted on Katrin ka iseendale on teinud ja ei müü neid kunagi. “Ka see, obsidiaaniga,” näitab Katrin põnevat suurt mustade kividega ehet. “Obsidiaan on ka huvitava mõjuga kivi, mis hakkab üles korjama ja puhastama vanu mälestusi. Ei julgegi müüa, kes teab, kuidas mõjub, kuigi ega sellist ehet ju igapäev ei kanna.” Mis ajendab mind kohe küsima, kuna tuleb kividele tähendus. “No jaa, tuleb see teadusemees ja ütleb, et see on kristall, see ei vibreeri enam kuhugi,” Katrin jääb mõtlema. “Aga kive on šamaanid läbi aegade kasutanud. On seal siis vahet, mida keegi usub, Kristust, või on budist või moslem. Näe mõni usub jälle kivisid,” jätab ta siiski otsad lahti. Just selle obsidiaanidega kee ristisid Katrini töökaaslased nimega Anna kannatust, kuigi tegelikult on Katrin ise pannud ehtele nime Nordic Light ja selle nime all osales ehe ka 2015. aastal Firemountain Gems korraldatud ehtevõistlusel seemnehelmestest ehete kategoorias ja jõudis ka finalistide hulka ning rändas ka korra USA-sse žürii kätte ülevaatamisele ja pildistamisele.
Oma ehteid müüb Katrin peamiselt interneti kaudu, paljud neist on omaniku leidnud väga kaugel Eestist, mõned isegi Californias ja Kasahstanis. Ja nagu öeldud, on paljud neist tehtud tellimisel. Enamasti jäävad tellijad ka rahule, sest Katrini käest tulevad ehet küsima enamasti need, kellele tema looming juba silma on jäänud. Kuigi helmetikandehted on vaieldamatult kõige silmapaistvamad, tegeleb ta veel mikromakrameetehnikas ehete valmistamisega. Ka nende sisse ja vahele on ta paigutanud kivikesikivikesi.
Oma senise kunstnikutee on Katrin võtnud kokku lausega: “Suurte kivide juurest väikeste juurde.”
ANDRA KIRNA
