Vaieldamatult on ühine Euroopa pagulaspoliitika enim kirgi ja vaidlusi tekitanud teema alates Eesti liitumisest Euroopa Liiduga. Iseenesest on see hea – märk sellest, et otsuseid ei tehta inimeste seljataga, vaid kogu protsess ja selle ümber toimuv arutelu on avalik. Selles arutelus vajavad aga selgitamist mõned küsimused, millele püüan selles artiklis täpsemalt vastata.
Hiljuti Brüsselis peetud Euroopa Ülemkogul jõuti järeldusele, et riigid võtavad pagulasi vastu vabatahtlikkuse alusel. Meie oleme välja öelnud et Eesti eelistus oleks vastu võtta pagulasi kooskõlas riigi rahvaarvu ja majanduse võimekusega, mis teeks meie osaks kuni 200 rahvusvahelist kaitset vajavat sõjapõgenikku kahe aasta jooksul.
Tegemist on inimestega, kes tõepoolest vajavad kaitset, kuna olukord nende koduriigis ei võimalda neil sinna tagasi pöörduda. Kui kõrvutame võimalikku kahtsadat pagulast sellega, et igal aastal asub Eestisse lühemaks või pikemaks ajaks elama üle 6000 välismaalase, tundub meie pakutud panus sõjapõgenike ja teiste pagulaste abistamiseks mõistlik ning on sellises mahus, millega oleme suutelised toime tulema.
Pagulase elu oleks kodumaal ohus
Me praegu veel väga täpselt ei tea, kes on need pagulased, kes järgmise kahe aasta jooksul Eestisse jõuavad. On tõsi, et suurem osa Euroopa Liitu saabuvatest paadipõgenikest on paremat tööd või äraelamist otsijad ehk majanduspõgenikud ning meediakajastuses näeme kahjuks vaid paate, mis on täis noori ja terveid mehi ja taustaks jookseb info, et üks koht sellisel merereisil maksab kuus kuni kaheksa tuhat USA dollarit.
Möödunud aastal Euroopa Liidus rahvusvahelist kaitset taotlenud üle 600 000 inimesest lausa 60 protsenti tunnistati majanduspõgenikeks. See loob pagulastest vale ettekujutuse, kuna majanduspõgenikud pagulaste hulka ei kuulu ja Euroopa Liidult kaitset ei saa. Veelgi enam – hiljutisel kohtumisel leppisid riigijuhid kokku, et majanduspõgenikud saadetakse viivitamatult Euroopa Liidust välja.
Pagulasstaatuse annavad Euroopa Liidu liikmesriigid vaid neile inimestele, kelle elu on kodumaal ohus, keda kiusatakse taga näiteks rassi, usu, rahvuse, mõnda sotsiaalsesse rühma kuulumise või poliitiliste vaadete pärast, või on nad pidanud kodust lahkuma sõja tõttu. Sellistele inimestele on koduriigist lahkumine ainus võimalus ellujäämiseks. Nende hulgas on arvukalt lastega naisi, orbe ja eakaid inimesi, kelle jaoks ei ole kodumaale tagasipöördumine võimalik.
Pagulased saavad kenasti hakkama
Meie eelistus on võtta Eestisse vastu neid pagulasi, kellel on suurem tõenäosus Eestis hästi hakkama saada ja meie ühiskonda sulanduda. Samuti eeldame, et siiatulijatel endil on tahtmine ja valmisolek Eestisse elama asuda ja siin hakkama saada.
Alates 1997. aastast on Eestis rahvusvahelist kaitset taotlenud 683 välismaalast, neist on mai lõpu seisuga pagulasstaatuse saanud 114. Võib väita, et senini on siinsed pagulased hästi kohanenud ja hakkama saanud – enamikul neist on töökoht, nad õpivad eesti keelt ja on kenasti sulandunud.
Ühe positiivse näitena võib välja tuua Iraagist pärit Karwan Jamali, kes saabus Eestisse 13 aastat tagasi pagulasena. Tänaseks on tal Eesti kodakondsus ja ta peab restorani, kus ta suhtleb klientidega eesti keeles. Samuti töötavad paljud Eestis elavad pagulased valdkondades, kus meil töökäsi puudu on.
Üks küsimus, mida pagulastega seoses kardetakse, on see, et iga siiatulija kutsub hiljem järgi sugulased. On tõsi, et liikmesriikidel on kohustus vastu võtta nende riigis elavate pagulaste perekonnaliikmed, aga perekonnaliikme mõiste on rahvusvahelise kaitse seaduses väga selgelt piiritletud – pereliikmeteks loetakse abikaasad ning nende kuni 21-aastased lapsed. Ka praeguses Euroopa Liidu programmis eelistame vastu võtta terviklikke perekondi, mis tähendab, et perekond on juba koos ja hiljem liituvaid sugulasi eeldatavalt ei ole.
Väljendatud on ka muret kohalike elanike julgeoleku üle. Saan kinnitada, et kõigile siia tulevatele pagulastele tehakse taustakontroll – me ei võta vastu kriminaalse minevikuga või äärmusrühmitustesse kuuluvaid inimesi, kes oleksid ohuks Eesti julgeolekule ja avalikule korrale. Samuti on siia tulevatele pagulastele hoiatuseks teadmine, et kui pagulane saab uuel kodumaal hakkama mõne raske kuriteoga, on meil õigus nad riigist välja saata. Seni ei ole Eesti kogemuse põhjal seda juhtunud.
Tähtis roll kohalikul omavalitsusel
Oluline on ka see, et kui pagulane Eestisse jõuab, oleks talle koostöös omavalitsustega korraldatud eluase, tugiisikud, keeleõpe ja muud sotsiaalteenused. Eesmärk on inimesed suunata tööle nii kiiresti kui võimalik, et nad oma eluga ise hakkama saaksid ja ei peaks elama sotsiaaltoetustest. Samuti osalevad pagulased Eestisse jõudes kohanemisprogrammis, kus neile tutvustatakse Eesti seadusandlust ja kohalikku elu-olu ning õpetatakse muud vajalikku paremaks sulandumiseks ühiskonda.
Siinkohal tasub rõhutamist, et enamiku pagulaste kohanemiseks vajalikust rahast kompenseerib Euroopa Liit. Ehk pigem on määrav hoopis küsimus suhtumisest – kohalikul kogukonnal on võimalus näidata üles sallivust, heasoovlikkust ja mõistmist. Selle tulemus võib olla ootamatul moel hoopis rikastav – ehk avab pagulane oma restorani või hakkab kohalikus koolis õpetama prantsuse keelt.
Meie endi teha on, kuidas suhtume inimestesse, kes vajavad abi ja kaitset ning kellele Eesti võib olla uueks alguseks, nagu paljudele meie esivanematele oli uueks alguseks USA, Kanada, Austraalia või Rootsi. Meie kõigi võimuses on teha nii, et inimesed, kes on pidanud olude sunnil oma kodu maha jätma, saaksid siin uut ja turvalist elu alustada.
2014. aastal tegi politsei- ja piirivalveamet 4060 tähtajalise elamisloa positiivset otsust ning Eesti rahvastikuregistris registreeris oma elukoha 3044 Euroopa Liidu kodanikku.
HANNO PEVKUR, siseminister
