2014. aastal sissetulekud tõusid ja vaesus vähenes. Üldiselt annab kindel töökoht parema garantii vaesusse mitte sattuda. Oluline roll on seejuures ka haridusel, rahvusel ja vanusel, sest suuremas vaesusriskis on madalama haridustasemega inimesed, mitte-eestlased ja vanemaealised. Vaesust aitab vähendada ka kooselamine. Teatud ebavõrdsust esineb aga ühiskonnas alati. Statistikaameti andmetel elas 2014. aastal suhtelises vaesuses 21,6 protsenti Eesti elanikkonnast ehk 280 700 inimest ja absoluutses vaesuses 6,3 protsenti elanikkonnast ehk 82 000 inimest.
2014. aastal elas suhtelises vaesuses inimene, kelle kuu ekvivalentnetosissetulek oli vähem kui 394 eurot (2013. aastal 358 eurot), ja absoluutses vaesuses inimene, kelle kuu ekvivalentnetosissetulek oli väiksem kui 203 eurot (2013. aastal 205 eurot). 2014. aastal erinesid elanikkonna vaeseima ja rikkaima viiendiku sissetulekud 6,2 korda, 2013. aastal 6,6 korda.
2014. aastal elas iga teine töötu suhtelises vaesuses ja iga kolmas absoluutses vaesuses. Vaatamata sellele, et püsiv töökoht vähendab vaesusesse langemise ohtu kõige enam, tuleb vaesust kogeda ka paljudel palgatöötajatel. 2014. aastal elas kaheksa protsenti palgatöötajatest suhtelises vaesuses, neist kaks protsenti absoluutses vaesuses.
Kõige kõrgem oli suhtelises vaesuses elavate inimeste osatähtsus Põlva maakonnas (35,3 protsenti) ja kõige madalam Harju maakonnas (16,1 protsenti). Absoluutse vaesuse määr oli kõrgeim Jõgeva maakonnas (12,9 protsenti) ning madalaim Järva maakonnas (3,7 protsenti).
2014. aastal oli Eesti elaniku keskmine ekvivalentnetosissetulek (leibkonna sissetulek, mis on jagatud leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga) 791 eurot kuus ehk 60 eurot rohkem kui aasta varem. Leibkonnaliikme netosissetulek kuus oli 556 eurot. Linnaelaniku keskmine ekvivalentnetosissetulek kuus (804 eurot) oli 41 eurot kõrgem kui maaelanikul (763 eurot).
Sissetuleku põhjal jagatakse elanikud viide kvintiili – esimeses on madalaima sissetulekuga inimesed ja viiendas kõrgeima sissetulekuga. Piirkonniti oli rikkamate inimeste kontsentratsioon kõrgem Põhja-Eestis, kus 52 protsenti elanikest kuulus kõrgema sissetulekuga elanikkonna hulka (viiendasse või neljandasse kvintiili). Kirde-Eestis kuulus aga 52 protsenti elanikest madalama sissetulekuga elanikkonna hulka (esimesse või teise kvintiili). Kesk-, Lääne- ja Lõuna-Eestis oli võrdlemisi ühtlane sissetulekujaotus.
2014. aastal oli meeste suhtelise vaesuse määr 19,6 protsenti ja naistel 23,3 protsenti, absoluutse vaesuse määr vastavalt 7,3 protsenti ja 5,4 protsenti. Ka suhtelise vaesuse süvik (suhtelises vaesuses olevate isikute mediaansissetuleku kaugus vaesuse piirist protsentides) on meestel suurem kui naistel (vastavalt 28,3 protsenti ja 16,9 protsenti). Põhjuseks on meeste suurem töötuse määr.
Eesti rahvusest elanike sissetulekud olid suuremad kui mitte-eestlastel ning ka eestlaste suhtelise vaesuse määr oli 2014. aastal kuus protsendipunkti ja absoluutse vaesuse määr pool protsendipunkti madalam kui mitte-eestlastel. Põhjuseks on mitte-eestlaste halvemast keeleoskusest tingitud vähemtasuvad töökohad ning kõrgem töötus.
Olulist rolli vaesusse sattumisel mängib leibkonna koosseis. Mida rohkem on leibkonnas sissetuleku toojaid ja mida vähem on ülalpeetavaid, seda kergem on leibkonnal majanduslikult hakkama saada. Peale selle on suuremas leibkonnas võimalik teatud kulutustelt kokku hoida. Nii on näiteks kahel töötaval või vanaduspensioni saaval inimesel kasulikum elada ühise leibkonnana, sest paljud väljaminekud ei sõltu leibkonnaliikmete arvust, vaid tehakse kogu leibkonna peale. Seega on üksi elavate või üksi lapsi kasvatavate inimeste vaesuse määr võrreldes teistega kõrgem – üksiku vanemaealisega üheliikmelistest leibkondadest elas 2014. aastal suhtelises vaesuses 74 protsenti, samas ei olnud nende vaesus nii sügav, et ulatuks absoluutse vaesuseni. Halvem oli aga olukord üksikvanemaga leibkondade puhul, kellest elas suhtelises vaesuses 40 protsenti ja absoluutses vaesuses 16 protsenti. Suuremas vaesusriskis on ka paljulapselised perekonnad – vähemalt kolme lapsega paaride suhtelise vaesuse määr oli 26 protsenti ja absoluutse vaesuse määr 15 protsenti (kahe lapsega paaride samad näitajad olid 14 protsenti ja 6 protsenti).
TIIU-LIISA RUMMO, statistikaameti analüütik
